Lugu sellest, kuidas leidsime mägedest peidetud paradiisi

15:28 alternatiivne eluviis , elu , eluviis , hašiši , hipi , hipid , hipikommuun , kanep , kommuun , loodus , marihuaana , muusika , narkootikum , narkootikumid , telgid , telk , Väljamaa 2Kommentaarid

"Korra nädalas käisin matkakotiga apelsiniraksus ja tegin hommikusöögiks iga päev värsket mahla. Olin peenike nagu Jeesus ja ärkasin igal hommikul jääkülma kose all mägiorus, kuhu ei jõudnud mitte ükski telefoni- ega muu signaal ning see andis ajule rohkem ruumi lihtsalt olla. Esimest korda elus olin tõeliselt õnnelik."

Täpselt niimoodi kirjutas üks Eesti tuntumaid rändureid ja pillimehi koha kohta, kus elavad 200 inimest, kes on loonud justkui omaenda maailma, mille ühiskonnakorraldus sarnaneb paradiisiga. Tagantjärele mõeldes tekitab see paik ilma igasuguse liialduseta kahtlusi, kas tegemist oli unenäo või reaalsusega.

Paiga autentsuse säilitamiseks asendan selle tegeliku nime sõnaga "kommuun" ja palun seda teha ka kõikidel neil, kes sellest juba teavad või kes otsi kokku viies selle üles suudavad leida. Seda seetõttu, et kommuunis viibides mõistsime, et igal sinna jõudnud vagabundil on nn aardekoha leidmisest oma lugu, ja ma ei soovi kuidagimoodi tulevaste rändurite seiklusi vähendada :)

Kommuuni leida oli keeruline, sest poolsada kilomeetrit eemal olevas 90000-pealises linnas ei leidnud me ühtegi inimest, kes oleks sellest kuulnud. Ainsad juhtnöörid, mis kõikvõimsa Google´i abil leida õnnestus, olid, et läheksime ühte mägede vahel asuvasse külla ja küsiksime kohalikelt edasisi viiteid. Pärast tunniajast üle 30-kraadise lauspäikse all juhiste küsimist jõudsime külast välja väikese teeotsa peale, kust puudusid igasugused täpsustavad sildid ja mis mõjus seda ümbritsevate võimsate kaktustejadade ja liigivaeste mägede tõttu kui täielik kõrb. Ligi tunni aja pärast hakkasime nägema esimesi telke, karavane ja neid valvanud koeri ning üsna pea tutvusime esmakordselt ka kommuuni asukatega, kes juhatasid meid lahkelt sisse metsatukast, kus varasem meeletu kuumus asendus mõnusa summerbreeze-iga.
Kõik hilisem pani meid tundma, justkui oleksime osa mingist seikluslikust džunglifilmist! Jõudsime kitarridest ja trummidest täidetud platsini, kus pea kõik seal viibinud 30 inimest tundusid täielikult omas mullis olevat: kes toiduga askeldamas, kes end muusikasse kaotanud, kes lihtsalt ümbritsevat nautimas. Ilma suurema jutu ja tutvustuseta kutsuti meidki ringi istuma ja head ning paremat nautima. Enne söömist ühendati käed - vasak all ja parem peal - ja tänati toidu eest, mis oli - nagu me üsna pea ka teada saime - meeletult maitsev! Pärast toitu saadeti ringile väike nn võlupotsik, kuhu kõik vastavalt oma äranägemise järgi kas paar senti poetasid või võimaluste puudumisel seda omal moel tänasid ning edasi saatsid.

Edasine oli veelgi uskumatum kui kõik eelnev: kitarride tinistamise ja trummide tagumise saatel karjatas üks vanem suure valge habemega mees järsult "BONGA!". Segaduses nägude tõttu anti meile mõista, et eelnev karje tähistab seda, et piip on süütatud ja ringile läinud. Küsimuse peale, et mida see endast kujutab, saime vastuseks, et tegemist on hašišiga, mis pärit ümbritsevatest metsadest ja kommuunis elavatelt inimestelt! Olgu ära mainitud, et seal on see kõik igati seaduspärane :)

Hiljem saime teada, et taolisi ühiseid söögivalmistamisi ja nendele järgnevaid piibutamisrituaale toimub päevas kolm. Kuna inimestel pole vähimatki vajadust kella järele, puhutakse üle terve kommuuni 2 korda iseäralikku sarve: esimene, kui toitu hakatakse valmistama, ja teine, kui see valmis saab. Kuna kommuun asub mägedevahelises orus, on sarve "hüüdu" kuulda igasse väiksemasse telki ja iseloodud urtsikusse!

Eriti vinge oli see, et lisaks olemuselt, välimuselt ja käitumiselt täielikele hipimeestele ja -naistele võis kommuunis näha ka mitmeid ringi hüppavaid lapsi, kes ei peljanud näiliselt pea midagi: ei endast mitu korda suuremate võõraste koertega mängimist, püksata või üldse paljalt ringi jooksmist ega teisi linnalastele võõraid käitumismustreid.

Avastamist oli seal meeletult ja kõik eelmainitu on vaid tükike kõigest, mida kommuunil pakkuda. Keegi ei päri, kust tuled või miks viibid, mistõttu on see ideaalne paik, kus nö päriseluks inspiratsiooni koguda ja akusid laadida.

"Minu ja paljude teiste jaoks oli ja on see endiselt reaalne paradiis, mets täis imeilusat loodust, koski, ojasid, jõgesid - ja kogukond täis mitmekümneid geniaalseid muusikuid, kunstnikke, naeratavaid süsteemist vabu inimesi."