Lugu sellest, kuidas isesõitva S-klassi Mercedesega inimelusid päästsin

Hommikul Pärnu külje all Lottemaal üles ärgates polnud mul vähimatki aimu, et paar tundi hiljem just sedamoodi Tartusse jõuan.

Liikusime sõbrannaga lõuna paiku maantee äärde, et pöidlaküüdi abil läbi Viljandi Tartusse jõuda. Olime ligi 10 minutit oodanud, kui - meie üllatuseks - otsustas ühe järsema kurvi peal peatuda uhkem auto. Avasin ukse ja vastu vaatas väsinud ilme ja punaste silmavalgetega mees, vanuselt 30ndate esimeses pooles, kes liikus meile sobivalt just nii, et sõbranna saaks Mulgimaale ja mina enda koju.

Pärast väikest jutuajamist mõistsime, et mees oli öö otsa kõikvõimalikes Pärnu pubides ja klubides käinud ning rummikoolasid ja igasuguseid "shotte" segiläbi joonud. Kuna magama oli ta saanud alles hommikul kella 9 paiku ja enne sõitmist midagi peale polnud söönud, oli autos hommikusele pidulisele vastav lõhnake. Mõistsime üsna pea, et kui ta purjus ja väsinud pea ning keskendumisraskustega 110-130km/h sõites edasi läheks, oleks meie õnnelik kohalejõudmine ilma igasuguse liialduseta suure küsimärgi all.

Õnneks oli ta üsna pea nõus auto peatama, et saaksin temaga kohad vahetada. Veidike ebalev tunne asendus kohe kergendusega ja kui mina kui autokauge inimene sain teada, milleks toosama pepu all olev masin on võimeline, sõitsin iga kilomeetri aina imestunumalt!

Autole sai otseses mõttes autopiloodi peale panna. Kui püsikiirushoidjaga maanteel nt 90-ga sõita ning ette tuleb kas 70, 50 või mõni muu kiirusepiirangut sätestav märk, võtab auto automaatselt kuni piiranguid lõpetava märgini täpselt nii kiireks, kui peab. Roolist kinni ei pea võtma, sest auto saab aru, missuguste valgete joonte vahel ta sõidab, ja ei luba autol valesse ritta või kraavi kalduda. Kui väljas on pime, kuvab ta eesolevast teest infrapunapildi, hoiatab, kui kaugel ees on inimesi või loomi, ning peatab masina automaatselt täpselt nii kaugel, kui eelnevalt sätestatud. Kui autopiloot maha võtta ja üle 4 sekundi kõrvalistujaga rääkida või täpselt sama pikalt kõrvalaknast välja vaadata, hakkab auto piiksuma, et miks juht teed ei jälgi. Lisaks kõigele muule allus auto igasugustele häälkäsklustele, mis puudutasid kiirust, navigatsioonisüsteemi, kojamehi, sõidumoode, käike, raadiot, puhureid ja palju muud!

Terve tee oli tunne, justkui sõitnuks täieliku KITT-iga!

Kuid kõige vinge kõrval mõlkus sõidu ajal pidevalt mõtetes, et kui oleksime terve sõidu pelgalt kõrvalistuja rolli jäänud, poleks õnnetuse korral isegi superauto kedagi päästnud. Olgugi et kogesin seda, mida iga tudengist naga teha ei saa, olen meeletult üllatunud, et sellisesse olukorda üldse sattusin... Pani mõtlema mehe saatusele, kui meid poleks tee kõrval olnud, ja kõikidele autoõnnetuste tagamaadele, mida meediast peaaegu et iga päev lugeda võib.

PS! Seesama juht läks täpselt samal õhtul ühe neiukese poole külla 15 uhke viskipudeliga, mis tema pagasnikut ilustasid!

0 kommentaari: