Kuvatud on postitused sildiga Juhtumine. Kuva kõik postitused

Lugu sellest, kuidas jalgrattaga Tartu raekoja kuuse koju tõin

Tõttasin täna päeval Raekoja platsile, et võtta ratas, mille olin sinna 2 tundi varem lukustanud. Puhtjuhuslikult tuli välja, et eemal oldud tundide jooksul pandi Tartus alus tänavuse aasta jõulumeeleolu ühele verstapostile, sest Põlvamaalt oli Tartusse toodud jõulukuusk!

Läksin uudishimust muidugi juurde, et uurida, kuidas sellist monstrumit suureks ja pikaks sätitakse. Enda esimeseks imestuseks leidsin lendava neljatonnise puu:
Olgu, seal kõrval oli tegelikult suur kraana, mis seda kõike uhkesti õhus hoidis!
Natukese aja pärast märkasin, et lendavast kuusest oli maha jäänud 2-3 oksa, millest igaüks - kuna toodud puu oli lihtsalt nii meeletu - andis välja noore elurõõmsa kuuse mõõdu! Kahelt vähemalt pealtnäha seotud asjaosaliselt nii muuseas küsides, kas oleks võimalik ühte juppi koju kuuseks võtta, öeldi mulle ära. Õnneks suutis pärast teist küsimist paariline keeldujat moosida ning nii saingi endale kuuse!

Alles pärast puu kättesaamist hakkasin kilplaslikult mõtlema, et peaksin oma suure oksaga Raekoja platsilt miskitmoodi ka raudteejaama lähedale koju saama. Autoga oleks muidugi mugav, aga kuna olin kaherattalisega, pidin kuuse korvi peale panema ja kodu poole vurama:
Tükike kuusest, mis seljataga suuremal kujul paistmas!
Tulevase jõulupuuga Kuradisilla alt läbi vuhisemas
Poleks ma peale käinud, kuusepuud velo peale tõstnud ja seda kodus ilma kuusejalata käepäraste vahenditega püsti pannud, oleks kuuseke arvatavasti võsa poole teele läinud. Lisaks võib tänasest juhtumist mõelda kui noore kuuse päästmisest, sest oleksin selle jõulumeeleolu loomiseks niikuinii hankinud. Eriti vinge on aga tõdeda, et meie väike jõulupuu on tükike Tartu suurimast jõulusümbolist!

Tuleb välja, et jõulud ei peagi olema kallis lõbu :)
Seesama kuulus jõulupuu ja kolm jõulusokki :)
Loe rohkem

Lugu sellest, kuidas isesõitva S-klassi Mercedesega inimelusid päästsin

Hommikul Pärnu külje all Lottemaal üles ärgates polnud mul vähimatki aimu, et paar tundi hiljem just sedamoodi Tartusse jõuan.

Liikusime sõbrannaga lõuna paiku maantee äärde, et pöidlaküüdi abil läbi Viljandi Tartusse jõuda. Olime ligi 10 minutit oodanud, kui - meie üllatuseks - otsustas ühe järsema kurvi peal peatuda uhkem auto. Avasin ukse ja vastu vaatas väsinud ilme ja punaste silmavalgetega mees, vanuselt 30ndate esimeses pooles, kes liikus meile sobivalt just nii, et sõbranna saaks Mulgimaale ja mina enda koju.

Pärast väikest jutuajamist mõistsime, et mees oli öö otsa kõikvõimalikes Pärnu pubides ja klubides käinud ning rummikoolasid ja igasuguseid "shotte" segiläbi joonud. Kuna magama oli ta saanud alles hommikul kella 9 paiku ja enne sõitmist midagi peale polnud söönud, oli autos hommikusele pidulisele vastav lõhnake. Mõistsime üsna pea, et kui ta purjus ja väsinud pea ning keskendumisraskustega 110-130km/h sõites edasi läheks, oleks meie õnnelik kohalejõudmine ilma igasuguse liialduseta suure küsimärgi all.

Õnneks oli ta üsna pea nõus auto peatama, et saaksin temaga kohad vahetada. Veidike ebalev tunne asendus kohe kergendusega ja kui mina kui autokauge inimene sain teada, milleks toosama pepu all olev masin on võimeline, sõitsin iga kilomeetri aina imestunumalt!

Autole sai otseses mõttes autopiloodi peale panna. Kui püsikiirushoidjaga maanteel nt 90-ga sõita ning ette tuleb kas 70, 50 või mõni muu kiirusepiirangut sätestav märk, võtab auto automaatselt kuni piiranguid lõpetava märgini täpselt nii kiireks, kui peab. Roolist kinni ei pea võtma, sest auto saab aru, missuguste valgete joonte vahel ta sõidab, ja ei luba autol valesse ritta või kraavi kalduda. Kui väljas on pime, kuvab ta eesolevast teest infrapunapildi, hoiatab, kui kaugel ees on inimesi või loomi, ning peatab masina automaatselt täpselt nii kaugel, kui eelnevalt sätestatud. Kui autopiloot maha võtta ja üle 4 sekundi kõrvalistujaga rääkida või täpselt sama pikalt kõrvalaknast välja vaadata, hakkab auto piiksuma, et miks juht teed ei jälgi. Lisaks kõigele muule allus auto igasugustele häälkäsklustele, mis puudutasid kiirust, navigatsioonisüsteemi, kojamehi, sõidumoode, käike, raadiot, puhureid ja palju muud!

Terve tee oli tunne, justkui sõitnuks täieliku KITT-iga!

Kuid kõige vinge kõrval mõlkus sõidu ajal pidevalt mõtetes, et kui oleksime terve sõidu pelgalt kõrvalistuja rolli jäänud, poleks õnnetuse korral isegi superauto kedagi päästnud. Olgugi et kogesin seda, mida iga tudengist naga teha ei saa, olen meeletult üllatunud, et sellisesse olukorda üldse sattusin... Pani mõtlema mehe saatusele, kui meid poleks tee kõrval olnud, ja kõikidele autoõnnetuste tagamaadele, mida meediast peaaegu et iga päev lugeda võib.

PS! Seesama juht läks täpselt samal õhtul ühe neiukese poole külla 15 uhke viskipudeliga, mis tema pagasnikut ilustasid!
Loe rohkem

Lugu sellest, kuidas proovisin Selveri klienditeenindajat edutada

Ligi 2 kuud tagasi proovisin palka kõrgendada Selveri klienditeenindajal, kellega olin peale tervitamise ja tänamise teinud 3-sekundilisi vestlusi ka Partnerkaardi olemasolust ja tšeki soovimisest. Tegemist on neiuga, kes naeratab nii hommikul kui õhtul, olenemata klientide olemusest, ja on alatasa sõbralik ning tore.

Nimelt nägin oma näoraamatus Selveri parima klienditeenindaja võistlust, mille finaalist ei leidnud aga rõõmsameelset kodu-Selveri teenindajat. Mõtlesin, et mis juhtuks, kui kirjutaksin neile pisikese soovituse eesmärgiga teda edutada, veidi krõbisevat juurde saada või kuidagi teistmoodi ettevõttesiseselt hoogu juurde lükata.

Mõeldud-tehtud. Siin on seesama Selveri sotsiaalmeedia kommentaariumist ja "seinalt" leitav katse teha heategu kellelegi, keda ma isiklikult ei tunne, aga kes on vähese kokkupuutega suutnud väga positiivse mulje jätta:
Täna, ligi 2 kuud hiljem, läksin Selverisse ja küsisin tagasihoidlikult sellesama Triini käest, et kas minu poolt kirjutatu talle midagi juurde ka andis. Tuli välja, et lisaks juhataja suurele kiitmisele andis see kiri talle pääsu üle-eestilisele Selveri klienditeenindajate võistlusele, kuhu esmane konkurss oli tegelikult lõppenud ja kus ta tubli 6nda koha saavutas! Arvestades, et Eestis on üle 40 kaupluse ning klienditeenindajate arv küündib pea 500-ni, on saavutatu väga-väga vinge :)

Olgugi et esialgne mõte jäi täitmata, mõistsin, et ka pealtnäha lihtne tagasiside on väärtuslik ja jääb talle pikaks ajaks meelde, mistõttu tasusid kirja kirjutamiseks kulunud minutid end igati ära!
Loe rohkem

Lugu sellest, kuidas president Ilves mind diskrimineeris

Umbes-täpselt kaks aastat tagasi viibisin Roosiaias, et riigipea ja ta prouakesega kätt suruda, mõnusaid maasika-šokolaadi suupisteid pugida ja üleüldiselt endasuguste "oivikutega" tutvuda. Kui üritus juba lõpusirgel, nägime Heleenega presidenti ringi jalutamas ja mõtlesime, et teeks temaga ühe kohustusliku sõbrapildi. Aga mitte tavalise "naerata-ja-vaata-kaamerasse" pildi, vaid sellise, mida tuntakse tänapäeval selfie nime all.

Seisime ta kõrval, mina ühel ja Heleene teisel pool, võtsin taskust oma vanaaegse nutitelefoni ja sirutasin käe välja. Olin juba kohe-kohe pilti tegemas, kui meie esinduslik kikilipsu-mees pead raputas, mult telefoni käest võttis ja selle ühele turvamehele ulatas, et tema meist nö korraliku pildi teeks. Mõtlesime, et mis seal ikka: oli proovimist väärt ja ei saa talle pahaks panna.

Nüüd, ca 2 aastat hiljem, olen üllatuslikult leidnud uudiseid ja pilte sellest, kuidas president Ilves teeb hea meelega neidsamu selfie-sid teiste kooliealiste neidude ja noormeestega:
ÕS-i definitsiooni järgi võiks öelda, et president diskrimineeris meid teistesse paremini suhtudes: nendega on ta ju igati nõus selfie-sid tegema :) Kui aga päris aus olla, ei ole selle kirjutise eesmärk kohe kindlasti mitte mingi olematu skandaali loomine. Tegelikult on väga lahe näha, kuidas ajaga on riigi esindusisik õppinud oma käitumist vastavalt seltskonna olemusele kohandama ja noorte trendidega kaasas käima.

Ja ju siis oli seesama kahe aasta tagune selfie-idee oma ajast lihtsalt tiba ees. Öeldakse ju: kes trendist ees, on hullumeelne; kes hiline järgija, see naeruväärne.
Turvamehe käe läbi tehtud vaimuvaene poose
Loe rohkem

Lugu sellest, kuidas minust sai Leiutajateküla elanik

Möödunud laupäeval selgus Pärnus Endla teatris, et alates juuli lõpust hakkan suvepealinna külje all avataval Lottemaal etendama ühe Leiutajateküla elaniku - loodetavasti armsa kassipoeg Bruno - rolli. Näitlen, laulan ja teen igasugu muidki vigureid!

Casting oli lühidalt öeldes lahe! Pidin ühte Lottemaa pargis (loe: teatriruumis) olevat terrorlast (loe: onu Klausi häält tegevat Margus Taborit) nii žürii kui ETV kaamerate ees maha rahustama. Kahjuks oli tegemist ikka üsna lootusetu juhtumiga: ta nügis, lükkas, sülitas ja tegi veel muudki pahandust. Seetõttu võtsin ta selga ja proovisin teda mõtlemata viia pargist välja kuhugi, kus ta inimesi ei häiriks. Kuidas kirjeldatud terrorlapsesituatsioon lõppes, saab näha siit: http://goo.gl/tYQrck (algus 3:15) :)

Lisaks tegin väikse laulu ja rääkisin ühe tõsielulise loo, kuidas ma koolis karjääriplaneerimise tundi hiljaks jäin, sest ajasin ühel kevadisel hommikupoolikul bokserites põllu peal taga Karrut, ühte meie valvekoertest!

Nii et suve lõpus tulge kõik Lottemaale külla vaatama, kuidas ma väikese tagasihoidliku kassipoeg Brunona väikestele poistele ja tüdrukutele Leiutajateküla tänavate vahel rõõmu valmistan!
Loe rohkem

Lugu sellest, kuidas esmakursuslasest sai Tartu Ülikooli töötaja

Elu on ikka huvitav ja ootamatu. Vähemalt kaks nädalat tagasi poleks mul vähimatki aimu olnud, et võin end paar nädalat hiljem leida tegelemast asjadega, mis mul hetkel käsil!

Esiteks kutsuti mind Garage48-l loodud kontaktide poolt kaasa lööma start-up-is, mis õigete sõnumite ja töötavate eripäradega oma valdkonnas kõik hetkel toimiva pahupidi lööb. Toode on innovatiivne, lahendab probleeme ja säästab potentsiaalsetel klientidel nii raha kui aega. Lisaks on turg meeletu, isu asjaga tegeleda suur ja edasine plaan olemas ja selge. Tõsi, kõiksugu detailid ja väiksedki vihjed võtsin pärast lõigu kirjutamist meelega välja, sest miks peaks arengujärgus oleva tootega tekitama poolikuid emotsioone :) Ütleme lihtsalt nii, et lahe!

Teiseks ja võib-olla et hoopis huvitavamaks pöördeks on see, et täpselt 4 päeva eest asusin tööle ei kuhugi mujale kui Eesti tudengite mekasse Tartu Ülikooli. Mina, kes ma olen samas asutuses värske tudengirebane ja tee kõrghariduseni alles algusjärgus, hakkasin töötama kohas, kus ma poleks end lähiaastatel kohe kuidagi ette kujutanud. Nimelt, leidsin ca 2 nädala eest oma meilidest kirja, kus kirjeldati kooli kõrval mulle igati sobivat tööd, mille tegemiseks ei pea kodust väga palju väljumagi. Nii ma kandideerisin ja pärast väikest vestlust ning paaripäevast ooteaega olid uudised head!

Ametinimetus on uhke: teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi koordinaator, ja ametiliigiks suisa spetsialist! Peamisteks tööülesanneteks uuringute tutvustamise avalikkusele, erinevate programmiga seotud ürituste korraldamine ja veebilehe haldamine, nii et õpingute kõrvalt igati hea kogemus. Nö fun-fact on kindlasti ka see, et kolleegideks on mul mitmed õppejõud, mistõttu hakkan koolis nö topeltrolli mängima!
Sest Käsna Kallele meeldib see, mis ta teeb!
Loe rohkem

Lugu sellest, kuidas "Suhkruissi" armastuslaulude konkursil südameid vallutas

Circa 2 nädala eest sõitsin bussiga Tallinnast kodu suunas Tartusse, kui tuttav ütles, et selsamal õhtul on mingisugusele isetehtud armastuslaulude konkursile kandideerimise tähtaeg. Hotspot saadud, vaatasin korra konkursi kodulehte ja nägin, et tegemist on mulle seni tundmatu Paide Südamelaul 2014-ga. Ühtegi südamelaulu ma loonud ei olnud, aga huvitaval kombel oli neil ka kategooria "Ajab südame täis" ehk kõik see, mis õõvastust tekitab. Meenus, et olin just äsja teinud vägagi iseäraliku lookese nimega "Suhkruissi" ja nii saigi alguse minu väga-väga spontaanne otsus osaleda kuskil laulukonkursil, millest mul vähimatki aimu polnud. Paar päeva hiljem tuligi positiivne vastus, et pooleteise nädala pärast ootame sind esinema.

Ja nüüd, äsja möödunud nädala lõpus toimuski Eesti südames seesama armastuslaulude konkurss. Enne mind olid 8-9-aastane tüdruk armsa isadepäeva looga ja 13-aastane neiu laheda piimalauluga. Kujutage nüüd ette, et pärast neid tuleb üks pool-karjuv "Suhkruissi", mis räägib noorest riieteta neiust, kes endale raha nimel meest otsib. Kohe kuidagi ei sobinud nende väikeste armastuslaule laulvate poiste ja tüdrukute vahele! Publik oli samamoodi noorevõitu, nii et väga sobiv lugu sobivasse armastuslaulude õhkkonda :)

Sain oma loo eest sain huvitaval kombel teema tõstatamise eest eripreemia, millega kaasnes ka kohustuslik diplom ja vinge väike karikas. Kindlasti tuleks ära mainida, et karika said ühel või teisel põhjusel 50% osalejatest. Tunne on igatahes uhke!

Siin on seesama suhkrupaps:

Suhkruissi

Lähen mööda, mööda teed;
meeldib kõik, kuid lähen veel.
Kõnnin, jooksen, vaatan taha -
justkui keegi jälitaks.

Seisatan, mul vastu vaatab
väike naine riie napp.
Küsin: "Kus su kodu on?
Kus su ema-isa on?"

"Emme köögis, issi tööl,
kuid suhkruissit pole veel"
"Emme köögis, issi tööl,
kuid suhkruissit pole veel"

Pa-pa-pa-pa-pa-pa-pa-pa

Käed on taskus, taskud tühjad.
Pole suhkruissi materjal.
Neiu läinud, uue taga,
jälitab, ja ütleb taas:

"Emme köögis, issi tööl,
kuid suhkruissit pole veel"
"Emme köögis, issi tööl,
kuid suhkruissit pole veel"

Loodan, et üsna pea tuleb siia ka korraldajate poolt tehtud salvestus :)
Loe rohkem

Lugu sellest, kuidas Uku proovis Alma reklaamnäoks saada

Järgnev kirjavahetus minu ja piimandusettevõtte Alma turundusdirektori Krista Kalbini vahel on lugu sellest, kuidas pärast meeletu piimajanu rahuldamist tekkis mul mõte, et tahaksin rõõmu jagada ka teistega. Ehk siis postitus, kus kirjeldan oma katset leida kohta Alma pakkidel asetseva lehma kõrval.


Üsna kohe pärast ca kolmanda piimaklaasi lõpetamist kirjutasin Alma brändi eest vastutajale järgneva kirja:
Tere, lugupeetud Krista Kalbin!
Minu nimi on Uku Lilleväli, olen 20-aastane entusiastlik ja rõõmus noormees ning kirjutan teile kirja, mis võib esialgu tunduda veidi harjumatu, ootamatu ja otsekohene, aga oleksin tänulik, kui te selle läbi loeksite ning tagasisidet annaksite. 
Kirjutan teile, sest eile õhtul sain Alma piima juues suure annuse rõõmu osaliseks. Ja seetõttu tekkis mõte - kuna kaamerate ees meeldib mul olla ja nn esinemisgeen on samuti olemas - pakkuda end välja Valio uueks reklaamnäoks. Kindlasti ei soovi ma asendada pakkidel seni poseerinud lehma. Pigem soovin olla see, kes reklaamidel rõõmsa näoga mõnusat ja külma piima lürbib. 
Miks ma just teile kirjutan? Sest Valio kodulehel on teie nime all turundusdirektori nimetus, mistõttu tundutegi te õige inimene, kelle poole oma ideega pöörduda. 
Loodan, et võtate mind natukenegi tõsiselt ja kaalutlete pakkumist, mis küll harjumatu, aga samas üsna huvitav ja hea. 
Kõike head ja mõnusat! 
Uku Lilleväli 
E-mail hea meelega saadetud, jäin vastust ootama. Kohe järgmine päev kirjutatigi mulle vägagi positiivselt järgnevat:
Tere Uku, 
Tänud kirjutamast, Teie ettepanek on tõesti väga vahva ja positiivne :) Ja väga hea meel on kuulda, et meie toodete headus ja kvaliteet on selliseks vahvaks ettepanekuks alust andnud.  
 Hetkel on lugu selline, et Alma brändi ja pakendite suur uuendamine on lõpusirgel ning tulemused poelettidel. Alma brändiuuenduse käigus oleme teinud palju muudatusi ning hoiame neid nüüd mõned aastad kindlasti. Seega kahjuks ei ole ka parima tahtmise juures hetkel reklaamide/pakendite alaseks koostööks.  
Kuid julgus ja originaalsus viivad kahtlemata sihile, säilitage need omadused :)
Kõike head, 
Krista Kalbin
Olgugi et koht Alma pakkidel ilutseva lehma kõrval jäi saamata, on tunne hea, sest vähemalt sai proovitud! Ja kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Mõnel ilusamal päeval oleksin sealsamas lehma kõrval ehk piimandusmodellina karjääri teinud! :)
Loe rohkem
Tellimine: Postitused (Atom)