.png)
Sotsiaalne ettevõtlus USA-s
Augusti alguseni viibin USA-s, kus osalen sotsiaalse ettevõtluse programmis, milles saan iga päeva üha suuremat aimu selle rakendamisest USA ettevõtetes. Umbes-täpselt iga paari päeva tagant uuendan sedasama lehte pisikese kokkuvõttega toimuvast, et ka kõik teie saaksite kogetuga kursis olla :)Hästi pisike ülevaade
Programm, nii palju kui mulle seda näidatud, hakkab koosnema lisaks klassides toimuvatele tundidele ka ettevõtete külastustest, vabatahtlikuvõimalustest, meeletult suure inimvõrgustiku loomisest ja paljust muust, mis teemaga seotud! Pikemat kirjeldust saab lugeda siit: http://estonia.usembassy.gov/eurstu15.html.
Peamiselt uurime (eeldatavasti) seda, kuidas ettevõtlusega arendada erinevaid sotsiaalseid valdkondi, ja kohtume USA oma ala tippudega! Seminarides on fookus ärieetikal, läbirääkimistel, CSR-il, strateegilisel planeerimisel ning innovatsioonil, riskianalüüsil, vähemuste kaasamisel ettevõtlusesse ja paljul-paljul muul! Ehk siis kõigel sellel, mis on mu erialaga seotud :)
Esimesed kolm nädalad viibin Indiana Ülikoolis Bloomingtonist, seejärel majutatakse mind paar päeva kohaliku perekonna juures, kes näitavad siinset elu kohalikust perspektiivist, ning lõpuks - viiendal nädalal - külastame New Orleansi ja pealinna. Ühesõnaga on, mida oodata!
 |
| Pisike plaan sellest, kuhu satun. |
Hetkel olen Frankfurtis, lürbin tasuta kuuma šokolaadi ja ootan järgmist lendu Washington, D.C-sse, kust kohe Indianasse edasi suundun :)
Esimene päev oli ligi 35 tundi pikk ning sarnaselt kõikidele teistele olen praegu liiga väsinud, et midagi suurt mõelda ja kirja panna. Küll aga on esialgne mulje programmi korraldusliku poole pealt super!
1) Iga programmis osaleja sai endale neli vägagi teemakohast ja lugema kutsuvat raamatut, kuhu ma veidi värskemana kindlasti ka sisse sukeldun.
2) Igaüks sai endale 400$ toidukaardi, mida saab Indiana Ülikooli tudengilinnakus olevates söögi-joogikohtades kasutada. Kui raha saab kaardilt otsa, tuleb seda korraldajatelt lihtsalt juurde küsida!
3) Igaüks saab endale kohapeal kasutamiseks tuttuue iPhone 5c, millega saab USA-siseselt teha vajalikke kõnesid ja millega leiavad interneti ka need, kes võtsid kaasa veidi vähem "nutikust".
4) Kuigi kohalikud bussid on kõik väljamakstud, kanti osalejate kontodele taksosõitude jaoks igaks juhuks 100$... hull!
Tuba hakkan ma jagama Portugalist pärit Carlosega, kes ülemaailmsete viisamurede tõttu siia õigeaegselt paraku ei jõudnud. Kohal on veel noored Slovakkiast, Kreekast, Ukrainast, Hollandist, Islandilt ja Prantsusmaalt ning loodetavasti jõuab siia üsna pea veel mitmeid teisigi.
Homme saame palju rohkem teada programmis toimuma hakkavast, mistõttu olen igati ootusärevil! Lisaks tahaksin juba väga näha seda, kuidas kohalikud 4. juulil oma suurt päeva tähistavad :)
 |
| Lisaks kõigele nägin oma esimest ameerikalikult filmilikku "märulit". |
Sarnaselt eilsele tutvustati ka täna nii ülikoolilinnakut, kohalikku tehnikat ja siinseid servereid kui ka programmi üldisemalt.
 |
| 5$ ehk kuidas tervislikult on rahakott õhem |
Sellestsamast võlukaardikesest olen ma aga väga hämmingus, sest tegelikkuses on see justkui piiramatu krediitkaart, millel olevat raha kulutades lähevad kohustused kellelegi teisele!
Programmi sisuosa algab homme ning seni on korraldajatepoolne ettevalmistus ootused ja lootused ikka väga üles löönud.
Näiteks täna saime teada, et lisaks kõigele eelnevale saame 100$ eest valida endale teemakohaseid raamatud kas soovitatud nimekirjast või omal valikul Amazonist! Kui lisada juurde kõik varem kirjutatu juba nelja saadud raamatu, võlukaardikese, 100$ "võib-olla" taksokulude, majutuse, lendude ja palju muuga, tekivad mõtted, et kuidasmoodi saavad programmist kasu USA maksumaksjad, kes programmi tegelikult rahastavad. Muidugi olen isiklikul tasandil igati tänulik ja rakendan siin õpitut Eestis ja ehk ka Euroopas, kuid loodetavasti saan programmi lõpuks targemaks ka sel teemal :)
Nagu mainitud, käisime ringi ka Bloomingtonis ehk linnas, kus veedan esimesed neli nädalat. Huvitaval kombel elab siin püsivalt vaid 40000 inimest, kuid kooliajal tuleb juurde veel 45000 tudengit, mis tähendab, et terve linn on otseses mõttes noor! Siinne Indiana Ülikool on USA-s õpilaste arvukuse poolest esimese kümne seas ja linna elukeskkond on neile tõesti mõnusaks tehtud: eneseteostusvõimalusi on lihtsalt väga palju. Suured spordikompleksid, USA parim avalik muusikainstituut, kuumapirukalikud korporatsioonid ja palju muud!
 |
| Kahest võimlast väiksem! |
Lisaks kõigele on linn - vähemalt seni läbikäidud ülikoolilinnaku osa - sarnaselt Tartule väga roheline. Iga puu eest, mis siin maha võetakse, on raiujal kohustus istutada kaks uut, mis tähendab aina kasvavat rohelust!
Paar huvitavat tähelepanekut nii linnast kui Indiana osariigist:
1) Mööda linna jooksevad vabalt ringi nii väga suured oravad, pisikesed vöötoravad kui ka jänkud!
2) Autodel pole eespool numbrimärki, sest selles osariigis pole seda lihtsalt tarvis!
3) Meil oli minikoolitus sellest, kuidas tornaadode puhul käituda ...
 |
| Õhtustasime ühes lahedas kohalikus baaris, kus nägin esimest korda elus inimesi elama pubis kaasa naistejalgpallile! |
Lõpuks jõudsime programmi endani! Algul oli kahetunnine sissejuhatus sotsiaalsesse ettevõtlusesse, mis andis kõrged ootused edasiseks, kuid paraku oli teine seminar klassikaline "õpetaja-räägib-õpilased-kuulavad", mistõttu võttis see õppimistuhinat tiba alla. Päeva viimane loeng oli vabatahtlikkusest USAs, mis tundus mõista andvat, et siin tegutsevatel sotsiaalsetel ettevõtetel on suur rõhk (vähemalt minu meelest) ebastabiilsel tasuta tööjõul.
Pärast loenguid toimuv oli aga positiivsete kokkusattumuste jada! Kui enamik läksid kaubanduskeskuse poole, siis mina ja islandlane jalutasime teises suunas, kui kõndisime mööda ühest Indian University hoonest, kus peal oli kirjas American Indian Studies. Kuskilt mälusopist meenus mulle, et isa rääkis sellessamas ülikoolis töötavast tuttavast, mistõttu läksime tol hetkel meie jaoks täiesti suvalise maja ukse taha pisut rohkem pärima. Tuli välja, et need inimesed tunnevad mu isa tuttavat hästi, andsid mulle oma kontaktid ja rääkisid seejärel indiaanlaste olukorrast Ühendriikides. Nii et suvalisel tänaval jalutades leidsin tuttava-tuttava-tuttava! On alles pisikene maailm :)
 |
| Koolipoisilike pöialdega tuttavate tuttavaid tervitamas! |
Jutt räägitud, hakkasime toidukohta otsima, ja põrkasime taaskord kokku sellesama poepidajaga, kes näitas meile nii palju lahedaid väikseid kohakesi ja viis meid hiljem kohalikku geibaari The Backdoor (!), mis on hiljuti vastuvõetud homoabielusid legaliseeriva seaduse tõttu eriti populaarne! Hiljem lubas ta meid mõni teine päev viia kuulama bluegrassi ehk kohalikku folki!
 |
| Tagauks :) |
2. juuli
Tänahommikust esimest loengut andis viimast korda eilne "õpetaja-räägib-õpilased-kuulavad" loengupidaja, peale mida läks terve päev justkui ülesmäge. Kõik esitasid oma projekte 2-3-minustiliste ettekannetega, et ka teised saaksid aimu kõikide peamisest fookusest ja huvialast. Kõiki esitlusi filmiti ning nüüd peab igaüks end analüüsima ning homseks enda tublidusest-puudujääkidest kokkuvõtte kirjutama.
Edasi oli loeng projektikorraldusest ja efektiivsest ajaplaneerimisest, mille peale tuleb meil homme suurem 5-tunnine ülesanne. Kõhutunne ütleb, et programm läheb järjest interaktiivsemaks, sest ülesandeid tuleb juurde, homme tutvustatakse esimesi meeskonnaprojekte ja lisaks kõigele muule anti meile üllatuslikult ülesanne kirjutada eilses loengus räägitud vabatahtlikkuse vajadusest ettevõtluses. Justkui parandataks oma puudujääke ... :)
 |
| Sõnu pole, kõht on! |
Õhtul käisime Korea restoranis ja portsjon oli taaskord niivõrd pirakas, et varsti hakkan mõistma isegi kohalike oravate ülekaalu.
Pärast õhtusööki läksime Läti poisiga teistest aga tiba teises suunas, et näha Kuumast Pirukast pärit kurikuulsaid korporatsioonimaju, mis olid NII suured! Nii palju, kui pimedas nägime, oli igaühel omad kreekakeelsed sümbolid (just nagu Beta house) ning väga lahedad dekoratsioonid. Proovisime igaühte sisse saada, aga suve tõttu olid tuled kustu igaühes peale ühe. Selles ühes oli praokil ka uks, kuhu me muidugi ka sisse läksime, aga mitte kedagi ei leidnud.
 |
| Seesama inimtühi avatud uksega frat-house, kus inimeste olemasolu korral võinuks me teadmatuse tõttu õhtu politseiga lõpetanud. |
PS! Öösiti ilmuvad parkidesse ja rohu kohale väikesed rohelised tähekesed, mis kujutavad endist jaanimardikate paradiisi!
PSPS! Bussid kannavad enda ees rattahoidlat.
PSPSPS! USA vetsudes veidi pikemalt istudes saab mõista, et absoluutselt igast vetsust saab ukseprao vahelt vabalt sisse piiluda.
3. juuli
Hommikul vara jagati meid kolmeks meeskonnaks ja anti kätte nn mission impossible, millele pidime sotsiaalse ettevõtluse abil leidma lahenduse 50 aasta pärast hukale määratud inimkonnale. Saime omale mentori, tegime ajurünnakut ja lõpuks defineerisime probleemina inimeste liigse agaruse end tööga üle koormata ning vähese nn enesele pühendatud ajaga. Olgugi et lahendus oli tiba liiga keeruline ja ebarealistlik, sai tiimiliikmeid palju rohkem tundma :)
 |
| Päästame maailma! |
Mõnda aega hiljem
Tuli välja, et tulijaid oli hoopis rohkem. Ära me ei eksinud, sest pärast pikka bussisõitu jõudsime näiliselt räbala äärelinnani, mille nuga taga oli paraku peatänav :)
 |
| Maksumaksjalt maksumaksjale :) |
1) Kirjutasin jootraha kolmele dollarile, mille peale mu venelasest sõber otsustas ühe juurde panna, mistõttu jääb mulle pikaks ajaks meelde 100%-ne tippimiskord!
2) Kuna portsjonid on meeletud ja pea kõigil jäi midagi alles, lasin kõik karpi panna ning tegin väikese heateo, kui andsin karbi tänaval abi küsivale kodutule! Nii et USA maksumaksja rahaga ostetud toiduga sai toetatud USA inimesi - tundub mõistlik. Küll aga oli kümme meetrit hiljem järgmine sildiga inimene, kellele mul midagi küll polnud, kuid kes tänas mind suuresti siiski :)
Õhtul oli karaoke, mille suhtes olin esmalt veidi skeptiline, sest alkoholivabalt oleks taolise sündmuse puhul vähemalt Eestis lava täiesti tühi. Üllatuslikult oli see aga väga lahe, sest peaaegu kõik astusid üles ja nukra helitehnika tõttu said esinejad oma valesid noote süüdistada tehnikale. Ühtlasi esitasin seal regilaulu, millega kõik peaaegu sada inimest iga fraasiga aina võimsamalt kaasa tulid. Üldiselt läks pidu Lähis-Ida inimestega vägagi korda!
Küll aga kuulsin teisest programmist midagi väga huvitavat: Pakistanist pärit osaleja põgenes juba esimeste õhtute jooksul ära ning peidab end nüüd ilma dokumendita kuskil peidukohas, et arvatavasti uut elu alustada. Lisaks mainiti, et kahel varasemal aastal on USAsse põgenenud kaks Afganistani päritoluga noort, kellest mõlemad on kinni püüdmata ja ühte ajab FBI Kanadas siiani taga! Täiesti uskumatu ...
 |
| Made in China |
Iseseisvuspäev! Hommikul sõime ühes väga mõnusas restoranis, kus võtsin kaks liigagi ameerikalikku pannkooki. Kui kõhud täis, liitusime söögikoha ees olevate kohalikega, kes tulid sarnaselt meile kaema suurt paraadi koos kõige huvitavaga! Iroonilisel kombel sattusid meieni USA lipud, kus oli ilusasti välja toodud "Made in China"
Pärast väikest istumist mõtlesin, et väga lahe oleks ka ise mõnes uhkes autos inimestele lehvitada, mispeale jalutasin veidi eemale ning pärast kolme autot oli üks üüratus Fordis olev onu igati positiivne ja sain kohalikele lehvitada :)
 |
| Pirakas Fordis kohalikele lehvitamas! |
 |
| Kui tavapäraselt ma autodest palju ei tea, siis sellisega on päris vinge sõita! :) |
Kuna poiss-sõber töötab USAs kõikvõimalike tehniliste andmebaaside ja serveritega, kuulsime rohkem andmete turvalisusest ja süsteemidest, millest tavainimesed võivad vaid unistada. Kõige muu hulgas külastasime Greek street-i, kuhu on kokku koondunud uhked fraternity-d (meeskorporatsioonid) ja surrority-d (naiskorporatsioonid).
 |
| Uusim korporatsioonihoone, mille nimi on peaaegu UKU! |
 |
| Ühendriikides seksuaalkuritegude poolest tuntuim meeskorporatsioon. |
 |
| Iga auto juures oli omanik, kes huvilistele lahkelt ja uhkesti oma autost lugusid rääkis. |
 |
| Väga ameerikalik peoke ja pooletunnine järjekord! |
5. juuli - kodutu lõunale, silla tegemine ja Mr. Afganistani abieluettepanek
Hommikul läksime Slovakkiast pärit Lucia ning Afganistanist pärit Shaqibiga linna, et läbi teha heategu, kutsudes ühe kodutu välja sööma, et tema saaks kõhu täis ja et meie saaksime USA murekohast suurema pildi. Nägime peatänaval ühte ~50ndates naisterahvast, kel oli silt, mis soovis igasugust abi. Kui temaga rääkima läksime, et me viiksime ta hea meelega välja, ütles ta, et ei saa kohapealt lahkuda, sest muidu sõbrad ei leiaks teda üles. Mõtlesime, et mis seal ikka, ja hakkasime eemale kõndima, kui Lucia mainis, et Slovakkias on kodutu staatus justkui töökoht, mis toob sisse vägagi arvestatava summa. Sestap, kui "meie" kodutu olnuks tõesti halvas olukorras ja soovinud igakülgset abi, oleks ta meie pakkumise kindlasti vastu võtnud .. :)
Küll aga sain palju targemaks Afganistani ja sealse olukorra teemal. Esiteks sain rohkem teada tagamaadest, miks nende programmi pakistanlane USAsse põgenes, ja teiseks sain taaskord ümber lükata stereotüübid, mille kohaselt on terve riik konservatiivne ja ohtlik.
Nüüd aga silda värvima!
Veidi hiljem
Värvisime grupiga ära silla, millel on kuuldavasti üle saja kihi värve ehk mis jääb selliseks arvatavasti vaid paar nädalat. Ühtsustunde suurendamiseks oli see muidugi suurepärane mõte:
 |
| Eks ta omajagu imal ole, aga sild on sild! Allpool olevad puud on minu kaunistused :) |
Õhtul oli kultuuriõhtu, kus Kreeka, Ukraina ja Portugal rääkisid (loe: näitasid videosid) oma riikidest ning - trummipõrin ning tervitused Kadrile ja emale - pesin pärast pikka selgitust toakaaslase Carlosega ise oma pesu! Kuna iga päev midagi taolist ei juhtu, tunnen uhkust!
6. juuli
Enne kõike muud jagan oma mure ühe huvitava ja suisa poolhäiriva pisiasjaga, mida ma kuskil mujal maailmas pole näinud: vetsus käies on kabiiniuste juures just nii suured vahed, et iga möödamineja saab vabalt pilgu sisse heita ja vahel ehk sõrmedki läbi panna.
Programm on vaikselt arenenud ning täna õppisime kasutama kultuure võrdlevat GlobeSmarti ning vaatasime filmi kolmest sotsiaalsest ettevõttest, mida ameeriklased proovisid erinevates riikides edutult rakendada. Huvitavam on ehk Ikotoilet, mille peamine ärimudel seisneb tasuliste vetsude ehitamises Keenia pealinna Nairobi ja seda ümbritsevatesse slummidesse. Vetsusid tulid avama linna suured ninad ja tegemist oli justkui aastavahetusega!
Hiljem pidime oma ideed 30 sekundiga esitlema, teisi kritiseerima ning ühtlasi saime ka esimese koduse lugemise.
 |
| Väike tükike rohelisest linnakust, kus ringi jooksevad küülikud, oravad ja vöötoravad. |
Kuna väljas oli kraade ~30, proovisime pärast tunde minna basseini, aga siinse bürokraatia rohkuse tõttu andsime alla ning jõudsime hoopis Tai restorani, kust meid naljakal kombel (vähemalt minu jaoks) esimest korda elus välja kupatati, sest järjekord oli väga pikk.Hiljem läksime esimest korda USAs alkoholipoodi, et kohalikku õlut maitsta. Üllatusena tuli välja, et ca 25-aastane poepidaja oli kaudselt pärit Eestist, sest ta vanavanemad põgenesid 1920ndatel USAsse. Õhtu möödus lõbusasti :)
7. juuli
Hommikune seminar lubas tugevat juhtimisalast koolitust, aga lõppes paraku nende teemadega, mis eelmisel nädalal juba kaetud. Lõpus pühendati viimased kümme minutit juhtimisele, aga pisike pettumus oli siiski. Tagantjärgi kirjutades meenutab see paari aasta tagust Viljandi pärimusmuusika festivali, kus Svjata Vatra ja Tõnis Mägi ühisel kontserdil astus viimane lavale alles kõige lõpus :)
Seejärel räägiti meile sotsiaalse ettevõtte eelarvest, kus õppejõud oli karismaatiline ja lahe, aga teema mõeldud nendele, kel ettevõtlustaust justkui puuduks. Päeva kõige viimane jutuajamine esitlemisest ja lugude vestmisest oli minu meelest selle programmi parim, sest saime konkreetsete näidetega väga kasulikke nõuandeid sellest, mida enda mõtteid esitledes tähele panna ja kuidas vastupidiselt tavapärasele arusaamale võivad tekstirohked slaidid olla head. Siin must-valges tundub see tühitähina, aga kohapeal oli see igati inspireeriv ja hariv!
Enamasti ma pisikesi loengutejärgseid tegevusi siia kirja ei pane, aga tänane mäng kujutas endast väga intensiivset tundmaõppimist. Iga inimene pidi üksinda olema klassi ees, kus kõik 20 osalejat pommitasid "rünnatavat" isiklike küsimustega kõikvõimalikest valdkondadest. Hull!
Täna õhtul alustan kurikuulsa tapmismänguga, mis inimestevahelisi pingeid arvatavati üles kruvib, aga sellest juba hiljem.
Ootan veel homseid meeskonnaprojekte ning reedel kohalikesse peredesse minemist! Kaks kilo Kalevi komme tahavad kingina kohalikesse kogukatesse kõhtudesse jõuda :)
8. juuli - suurem tagasiside ja täistuuridel tapmismäng
Eilne tapmismäng algas väga värvikalt! Kõik 23 inimest said endale ühe programmis osaleja nime ning jabura tapmismeetodi, millega oma ohvrit kahekesti olles tappa. Kõik hakkasid gruppidena ringi käima ja alati, kui keegi koridoris möödus, pistsid kõik oma pead ustest välja, et mõista, kes keda jahib :) Seni olen tapnud 4 inimest: soomlasele lõin patsu, islandlannale tegin kalli, Portugalist pärit toakaaslase tapsin ta enda jalanõuga ning Portugali neiu lämmatasin padjaga. Järgmine sihtmärk ja tapmismeetod vajab aga väga suurt planeerimist. Eks homme ole rohkem näha: 13 inimest on veel elus!
 |
| 10 surnud, 13 elus! |
Hiljem läks tagasiside veelgi intensiivsemaks, sest meid jaotati viieliikmelistesse gruppidesse, kus hakkame programmi lõpuni andma üksteisele nõu ja kriitikat individuaalprojektide kohta, mida me lõpus Washington D.C. (loodetavasti) suurtele ninadele esitleme.
Kolm huvitavat tähelepanekut:
1) Pea kõik professorid kasutavad South Parkist tuntud väljendit "M'kay": https://youtu.be/ZyPSd66HHsc
2) Pea kõik professorid jalutavad seminaride ajal ühest klassiruumi otsast teise.
3) Hetkel on Indiana Ülikoolis tulevaste õpilaste orienteerumine, kus keskkooliõpilased uurivad ülikooli koos oma vanematega! Ehk viimased viibivad terve aeg oma "lastega" koos ning "lapsed" proovivad neid iga hinna eest vältida.
 |
| Lapsevanemad oma nupsukestega piinlikult koolis kaasas käimas. |
 |
| Alariietatud, aga pole hullu! |
Täna oli programmi seni kõige parem seminar, kus IDEO näitel analüüsisime, kuidas maailma üks juhtivamaid disainiettevõtteid leiab turul sotsiaalsete ettevõtete jaoks auke, mida täita. Lisaks süvenesime nii loengus kui meeskondades süvitsi probleemidesse, mida alles järgmisel nädalal lahendama hakkame.
Pärast tunde räägiti meile koduvisiitidest, mis algavad homme ja kestavad terve nädalavahetuse. Nimelt läheb iga osaleja kas üksi või paarikaupa kodudesse üle kogu osariigi, kus nähakse tõelist kohalikku elu ning kus igal majutaval perel on oma plaan. Mina lähen koos Kreekast pärit Nickiga Kentucky ja Indiana piirile Madisoni, kus meid kostitab USA mereväe taustaga tuletõrjuja, kes on poole kohaga keskkooliõpetaja - tõotab tulla väga lahe! Loodetavasti hüppame ka üle piiri Kentucky osariiki, kus on siinsete kohalike sõnul täielik tühjus, mis minu meelest ongi lahe :)
Enne koduvisiite viibime homme päev otsa kohalikes sotsiaalsetes ettevõtetes. Üllatuslikult panevad korraldajad väga suurt rõhku riietusele, mistõttu pean nördimusega oma lühikesed püksid maha jätma...
Tapmismängust nii palju, et nüüd hakkas pihta teine voor, kus igaüks mõtles välja uue tapmismeetodi. Vene tüdruk läks teise ilma läbi lauatennisepalli ning nüüd on finaliste alles vaid kaheksa!
Ühtlasi, kuna pühapäevani viibime peredes, siis paraku kirjutan taas hiljemalt esmaspäeval.
10. juuli
Päeva esimene osa läks väga värvikalt, kui kõik panid uhked riided selga, et läbi vihma minna esiteks Stone Belti, kus vaimse puudega inimestele pakutakse tegevust ja tööd, seejärel kohalike keskkooliõpilaste ja programmide korraldusmeeskonnaga tutvumislõunale ning lõpuks Rhino-sse ehk kohta, mis oli minu silmis senise projekti üks tipphetki! Tegemist on noortekeskusega, millel on sisu ja iseloomu ning mida on 23 aastat vedanud mees, kes oma kogemusi ja teekonda meile väga personaalselt edasi rääkis. kohe kindlasti pani mind mõtlema, et mis on see, millega mina tahaksin järgmised 20, 30 või 50 aastat olla seotud :)
 |
| Tükike sellest, mis on rajale aitanud sadu, kui mitte tuhandeid noori :) |
Veidi hiljem - külalislahkest hostist
Saabusime hosti juurde, kes on ~50ndate lõpus olev mereväe taustaga Mike, kes on riiki teeninud üle 30 aasta, käies pärast 9/11 kolm korda ka Afganistanis. Päris mitu huvitavat fakti temast:
 |
| Sljurps-sljurps! |
- 1) Ta on keskkooli õpetaja (Industrial Technology - Design).
- 2) Ta on enda piirkonna vabatahtlikku tuletõrjeüksuse asepresident.
- 3) Tal on uskumatu pere (naine, kolm poega, tütar), kellest ta hästi palju rääkis, aga keda paraku sel nädalavahetusel kohal polnud. Kes oli mitmeid aastaid jalgpallimeeskonna kapten, kes oma osariigi parim maadleja, kes printer, kes piloot, kes muusik, kes sukelduja, kes satelliitide maapealne juhtija, kes rannavalve ja palju muud! Lisaks olid kõik püssidega mina-peal ning olid suured jahimehed(naised). Kodus oli tal aga naisepere ehk toredad 80ndates naise vanemad Don ja Biula, kellest esimese nimel on maailma number üks lumemasina patent.
- 4) Tal on kaks sigalahedat koera, Gilbert ja Jessica!
- 5) Ta kasvatab mesilasi, millest kõige ohtlikumad ja ootamatud olevat vene hübriidid :)
- 6) Ta ajab habet samal ajal, kui autoga maanteel sõidab!
- 7) Tänu tema tööstaažile ja sõjast tulenenud kuulmisdefektile ei ole ükski laps pidanud võtma õppelaenu, mis on USA mõistes vägagi ebatavaline!
- 8) Ta elab väikesest 12000 inimesega Madisoni linnast 9 miili eemal ning liikumiseks oli tal kaks vana sõidukit: Ford Branco (1990) ja veel üks Ford (1986).
 |
| Parempoolsel on esinumbrimärk U.S. Navy! |
11. juuli
Teisel päeva hommikul käisime looduskaitsealal pisikesel matkal, kus Mike viis meid pikka tunnelisse, mis kujutab endast ebaõnnestunud katset luua 19. sajandi keskel raudtee läbi mäe.
 |
| Kottpimedas koopas kaameraga valgust otsimas :) |
Pärast läksime üle suure silla, mis viis meid Kentuckysse, ja käisime kohalikele kohaselt Dairy Queen-is jäätist söömas :)
 |
| Poolemiiline Ohio river ja Indiana ning Kentucky sõbrunemas! |
 |
| Kentucky! |
Kindlasti tasub ära mainida, et meile lõi külge ca 12-aastane tüdruk koos sõpradega, kes pidas mind 16-aastaseks: aitäh! :)
12. juuli
Öösel juhtus aga midagi väga teistsugust ja hullu, millest ma lisan pisikese ingliskeelse kirjelduse:
 |
| Eestlasest võhikule täiesti ootamatu üllatus! |
Hiljem käisin esimest korda USA kirikus, et saada aimu, missugune näeb välja siinne kurikuulus kristlus. Kirik oli väga popp ja noortepärane. Algul oli ees bänd, kes tegid kolm lugu, mida kõik said justkui karaokena kaasa laulda. Olgugi et ma ise usklik pole, siis laulda mulle meeldib, mistõttu oli see täitsa lahe! Pärast tuli aga pikk-pikk õpetlik jutt, mis mulle kahjuks või õnneks kuidagi kohale ei jõudnud. Pärast unega võitlemist olin aga väga üllatunud, kui inimesed tulid lava juurde ja hakkasid üksteisele pihtima!
Väike võrdlus: kui Eestis on 25% rahvastikust kristlikku usku, siis USAs on protsent üle 70! Ja kui Eestis on kristliku taustaga seltskond keskmisest kordades jutukam, siis USAs on kõik niigi jutukad ja nad sulanduvad hästi massi :)
Hiljem, kui teistega sai kogemustest muljetatud, läksime üle Ühendriikide kohale tulnud keskkooliõpilastega ülikoolilinnakusse fotojahile.
13. juuli
 |
| Pisikene jäädvustus Soome poisi pepust. |
Pärast seda tegin ebatavalise tunniajase uinaku ning tundsin end pärast mõnusasti! Läksime Indiana Memorial Unionisse (IMU), kus südaööni oma projektide ja kodutööde kallal töötasime. IMU on 1909. aastal rajatud vanamoeline kivihoone, mis on ideaalne koht klappide pähe panemiseks ja raamatutesse süvenemiseks. Lisaks saab seal võlukaardiga Starbucksis käia ja endale restoranidest kulleriga süüa tellida :)
 |
| Indiana Memorial Union |
14. juuli
Hommik algas loenguga inimõigustest sotsiaalsetes ettevõtetes, mis oli küll tiba ülevaatlik ja teoreetiline, kuid andis hea pildi toimuvast. Teine loeng oli inimtüüpidest, kus analüüsisime eelnevalt igaühe poolt tehtud teste. Olgugi et meie isiksusi pandi "kastidesse", sai erinevate tüüpide mõistmiseks ja nendega suhtlemiseks häid mõtteid. Et endalegi paremini meelde jääks, olen segu kolmest: idealist champion, rational inventor ja artisan promoter.
Päeva kolmandat loengut viis läbi programmijuht Al Lyons, kes võttis kokku kõik programmis saadud õppetunnid ja sidus pisikesed tükikesed erinevatest loengutest tervikuks. Sain näiteks ideid, kuidas kohe algusest sotsiaalset efekti mõõta ning kuidas vabatahtlikke võib pidada mitte tasuta tööjõuks, vaid turundusvahendiks.
 |
| Päeval läheb siin ilm 30-kraadini, millest me pauside ajal muidugi viimast võtame :) |
Õhtul otsisime pool tundi Tai restorani, aga lõpetasime nuudlikohas, kus küsisin nende kõige populaarsemat rooga ja sain vastu mannetu Jaapani-pärase roa. Pärast läksin koos lätlase, slovaklase ja rumeenlasega ameerikalikku baari, kus võtsin lätlasega uudishimu rahuldamiseks kuuldavasti kõige jubedamat õlut, Budlighti. Olgu ära mainitud, et kuna alkoholi saab siin osta alles 21-aastaselt, siis on meie programmis vaid kuus "täisealist".
15. juuli
Meid äratati loenguga esitlusoskustest grupis, kus peamine rõhk läks asesõnade vältimisele ja ebavajalike sõnade asendamisele. Lisaks - kuna peame enda projekte esitlema meeskonnana - kuulsin, kuidas peaks käituma, mis on soovitatav ja mida peaks vältima. Nagu eeldada võib, oli see pigem kordamine kui midagi uut ja huvitavat.
Järgmine loeng oli aga uskumatu, sest turundusest tuli rääkima Greg Kitzmiller, kelle karakter oli värvikas ja meeldejääv. Üsna algul andis ta Ukrainast pärit Anastasijale dollari, mille ümber ehitas loo investeeringutest ja nende tulemuslikkusest. Olgugi et turundust olen saanud vee alla ja peale, tõi ta teistlaadseid ja huvitavaid näiteid nii ajaloost, Coca-Colast (üllatuslikult mitte personaalsetest nimedest) ja sellest, kuidas luua oma sihtgrupiga isiklikku sidet. Loengu peamine idee seisnes organisatsiooni "loo" tähtsuses ehk selle leidmises, lihvimises ja jagamises.
Kolmas loeng oli kohalikust sotsiaalsete ettevõtete inkubaatorist, Impact Venture Center, mis on praegu küll pausil, kuid mis on rattad pannud alla mitmetele nimekatele projektidele. Hiljem võttis programmijuht kokku eelnevalt nimetatu ja püstitas sotsiaalsetele ettevõtetele kaks peamist küsimust, millele süvitsi vastates võib lahendada midagi suurt:
1) Mis siis?
2) Keda huvitab?
Pärast loenguid läksime esmakordselt ingliskeelsesse teatrisse, kus mängiti tükki The Gentleman from Indiana. Vaatamata veidi naiivsele tegevustikule oli see väga teistsugune ja vinge, sest kõik rääkisid (vanas) inglise keeles!
 |
| Üle pika aja leidsin teatrietenduse, mis kutsus täitsa vaatama :) |
 |
| "Carlos, miks?" |
Pärast mind tahtis soengut ka Kreeka poiss, peale mida sain pidevaid kommentaare, et eks esimene lähebki aia taha :) Lisaks olevat mu väike 5-aastane õde kodus kartnud, et äkki mind ei lasta sellise soenguga Eestisse! Aga ei muretse, küll ta sobima hakkab :)
16. juuli
Varahommikul läksime tunnikese kaugusel olevasse osariigi keskusesse Indianapolisse, kus elab kahe Tallinna jagu inimesi.Esialgu külastasime indiaanlastele pühendatud Eiteljorgi muuseumit, mis mulle tõesti meeldis, sest sain kordades rohkem teada indiaanlastest enne eurooplaste tulekut ja sellest, kuidas neid vaikselt välja hakati tõrjuma. Lisaks võin nüüd pikalt rääkida USA kullakaevanduse edulugudest ja ajaloost! Muuseumi kõrval oli ka kõrge Marriott hotell, kuhu ma paar inimest ka kutsusin, et näha linna justkui linnulennult.
 |
| Ei, indiaanlased ei ole pärit üksnes Indiana osariigist! |
Õhtul käisime Carlose ja Nickiga palle korvi viskamas ning mängisime kohalikega viis viie vastu. Arvestades, et me kõik ca 170cm pikad, ei läinud meil just kõige hullemini ... :)
17. juuli
Kõige esimene loeng oli selle programmi üks parimatest, sest analüüsisime 1999. aastal Kolumbias toimunud maavärinat, mis tappis ühes väikeses linnas ligi 1000 inimest. Nimelt pidime selleks eelnevalt läbi lugema 20-lehelise loo sellest, missuguse logistikaga olukorrast üle oldi, kes olid osapooled ning kuidas üks või teine organisatsioon oma ülesannetega hakkama sai.
Ladina-ameeriklasest loo autor Alfonso Pedraza Martinez tegi selle osana oma doktoritööst, mistõttu saime juhtumit analüüsida kirjutaja enda vaatevinklist! Ta energia oli meeletu, aga kiirustamise tõttu oli terve aeg tunne, justkui oleks pepus mingisugune ora. Hiljem tuli välja, et ta läks pooleteise tunni pärast omaenda pulma - kõik olid täiesti hämmingus, plaksutasid ja ajasid ta ruttu klassist välja :)
 |
| USA saunas :) |
Teine loeng oli sotsiaalsete mõjude dollariteks muutmisest, kust tuli huvitaval kombel välja teiste osalejate vähene matemaatikaoskus. Lisaks - mingil arusaamatul põhjusel - oli loengupidaja isiksus inimestele vastumeelne.
Hiljem analüüsisime omaenda projekte, harjutasime esitlusi ning seejärel leppisime kokku enda talk-show-ga seosnevad mõtted. Majutusse tagasi jõudes olin tubli ja nägin üle pika aja vaeva oma individuaalse projekti kallal :)
Õhtul oli aga pidu, sest Asmal ja Saqibil lõppes ramadaan ehk muhameedlaste paastukuu (aitäh, ÕS!). Islamimaailmas on tegemist justkui jõuludega, kui pärast 40-päevast "nälgimist" tulevad pered kokku, annavad üksteisele kingitusi ning veedavad koos head aega. Siin andsime endist parima ning kinkisin mõlemale Kalevi kommipaki!
Käisime söömas restoran-baaris Jimmy ning samal ajal algas väljas meeletu äikesetorm, milletaolist ma vähemalt ärkvel olles siin näinud veel polnud. Hiljem tuli kõikidele telefoni seesama hoiatus, mille peale ma paar päeva varem öösel üles ärkasin :)
 |
| Äikest püüda on keeruline, aga see oli meeletu! |
Õhtul osalesin esimest korda elus pimedal reivil, kus kõik kuulasid klappidega oma muusikat ning tantsisid kustus tulede ja helendavate pulkadega. Alternatiivne!
 |
| Igaüks omas tempos vilkumas! |
18. juuli - ehitame maja
Päeva esimese poole veetsime ehitusplatsil põletava päikese all naelu tagudes, seinu püsti pannes ja maja ehitades. Olime vabatahtlikud organisatsioonis Habitat for Humanity, mis ehitab maju inimestele, keda ähvardab kodutuks jäämine. Nimelt saavad inimesed endale intressivaba maja, mistõttu saavad üüri asemel maksta igakuiselt omaenda maja eest!
 |
| Hommikune vaatepilt. |
 |
| Raske töö ... :) |
Algul olin uudishimulik, kuidas nad rakendavad tööle inimesi, kes pole elus ühtegi naela kuhugi sisse löönud ning kellel on sarnaselt minule "kaks vasakut kätt". Üllatuslikult said kõik oma käsi külge panna ning suutsime ligi seitsme tunniga luua ühest tagasihoidlikust seinast peaaegu et suure ruumi!
 |
| Pärastlõunane vaatepilt! |
19. juuli - päev täis loodust ja Jõuluvana
Hommikul oli brunch Brown County mõnusas majas, kus nautisime rootsi laua mõnusid. Seejärel läksime kuue inimesega miilisele loodusretkele, kus sattusin Soome poisi Juhoga huvitava jutu peale.
 |
| Soomepoisiga |
 |
| Kolme peal pöörame! |
Seejärel läksime veidi turistilembelisse, kuid siiski väga armsasse linna Nashville, kus oli hästi palju väikseid poode (sh kivi-, relva ja muud taolised poed). Käisin ringi 19-aastase venelanna Lizaga, kes on juba neli aastat juhtinud kunstiinimestele tööd pakkuvat ettevõtet ja kelle poiss-sõbrale ma kauboimütsi aitasin valida :)
 |
| Nii mõnus roheline-lilleline pood ja taamal tee peal tuigerdav mees :) |
 |
| Tulirelva saamiseks teeb pood pelgalt pisike kõne FBI-sse ning kui rikkumisi pole, ongi relv käes! |
 |
| Lisaks Mašale, Lizale, Deeale ja Miralile olid kõrval veel Matt, Nastja ja Nurmagomed :) |
 |
| Jõulumehe kõhu ja hurmava pilguga |
Õhtul oli kultuuriõhtu, kus lisaks minule astusid üles hr Norra, ms Slovakkia, ms Island ja hr Nikolaus, kellest viimane oli lihtsalt super! Lapimaalt pärit soomlane kutsus enne esitlust enda tehtud kaardi juurde norraka, venelase, eestlase ja lätlase, kes pidid kaardil orienteerumiseks lihtsalt õiges kohas istuma-olema. Seejärel alustas ta oma esitlust salapäraselt, paludes kaasavõetud illegaalse ja viisata sõbra tõttu kõigil kaamerad-telefonid ära panna. Ise rääkimise asemel palus ta kõigil kirjutada kaardile küsimusi, kui paar hetke hiljem jõudis ruumi Jõuluvana, kes kõikidele küsimustele vastas ja igaühele isikliku tekstiga kaardi kinkis :) Kui meeldejääv saab veel olla!
Huvitavate faktidena jäi meelde veel see, et maailma üks suurim ja jõhkraim massimõrvar Elizabeth Bathory on pärit Slovakkiast ja et Islandil on kiirtoidukett, mille peamine delikatess on lambapea :)
Õhtul sain suuremat aimu ameeriklaste konkurentsist, mis on lihtsalt meeletu! Programmiassistendid Heather ja Matthew rääkisid meile sellest, kui väga proovitakse naabrist või klassikaaslasest olla parem ja kuidas A- on juba katastroof. Mulle tundub selline eluviis väga lühinägelik, kui ollakse kitsi ja ei raatsita enda ideid jagada. Meenus, et hommikupoole oli Matt rääkinud abstraktselt ideest, mida ta magistris ellu hakkab viima, aga mida ta meile kui kaugetele eurooplastele jagada ei taha, sest me võime selle ju ära varastada. Muidu sõbralik ja väga tore, aga see oli üllatav :)
20. juuli - jutuajamine Eesti-suuruse IU vilistlaskonna võtmeisikuga ja esimene hääletamine
Hommikul oli kaks loengut, mis olid sisu poolest mulle paraku tuttavad: vastutustundlik ettevõtlus (CSR) ja fundraising, millest viimane oli suuresti lihtsakoeline projekti planeerimine.
Lõuna ajal istusin samasse lauda eile tutvutud IU vilistlasorganisatsiooni avalike suhete juhi Fred Perryga, kes rääkis vägagi huvitavalt IU vilistlaste võrgustiku suurusest ja võimalustest. See koosneb inimhulgast, mis on peaaegu võrdne Eesti rahvastikuga, ning pakub võimalust saada kokku üle maailma pesitsevate vilistlase staatuse jagajatega. Seal saab ligipääsu erinevatele projektidele üle kogu maailma ning ühtlasi on neil kontor Pekingis, kuhu ma võib-olla magistrisse pürgin :)
Pärast lõunat olid meil spontaansed esitlused ehk kümme inimest pidid oma projekte kahe minutiga esitlema. Olgugi et algul oldi vähese ettevalmistuse tõttu skeptilised, aitas tagasiside esitlusi parandada!
Hiljem töötasime pooltesit tundi gruppides, kus ma pool tundi "fotopoodlesin" meile logo ning panin kokku varem mainitud talk-show formaati. Ehk siis töö, töö ja töö!
Linnasisene hääletamine
Õhtul juhtus aga midagi lahedat, kui pärast Tai-pärast õhtusööki linnas hakkas vihma lihtsalt kallama. Kuna majutusse oli kõndida veel 15 minutit, tõstsin spontaanselt pöidla püsti ning üllatuseks peatus kõige esimene auto, mis oli pärast kahte-kolme lauset nõus nii mind kui Valtersit ära viima! Tegemist oli Itaalia juurtega mitmekeelse 40ndates mehega, kes arvas, et oleme pärit Hollandist, kes proovis vene keeles rääkida ning tundis kaasa meie kannatustele seoses Venemaaga. Kuna hääletamine on siin ebatavaline (eriti linnas!), oleks üsna uskumatu, kui meid oleks peale korjanud keegi "tavaline" :)
Lisaks oleme saanud ligipääsu veelgi suurematele hüvedele, millest ma mõni päev kindlasti rohkem räägin. Lühidalt: nädala lõpus New Orleansisse ja D.C-sse minnes saame 9-10 päeva järjest $71 toiduraha päevas ning võlukaardiga saab kuuldavasti tasuta ka suurtes linnades :)
21. juuli
Täna rääkis Al Lyons esialgu kordavalt sotsiaalsest ettevõtlusest ja rõhutas heategevuse, filantroopia ja ettevõtluse vahet, kuid hiljem näitas meile paari videot inspireerivatest ettevõtetest, mis tõepoolest maailma muudavad:
1) Esiteks analüüsisime filmi Delancey Street Foundationist, mis võtab tööle ja pakub lootust aastaid vangis istunutele.
2) Seejärel saime teada maailma suurimast MTÜ-st BRAC, millest läänemaailmas väga räägitud ei ole. Sain teada, kuidas koduste vahenditega vähendati Bangladeshi laste suremust suisa poole võrra, kuidas ettevõte alustas ühest külast ja levis kümne aastaga üle terve riigi ning kuidas BRAC-i jaoks on elude päästmine sama lihtne kui McDonaldsis burgerite müümine.
3) Kolmandaks kuulsime lugu Lõuna-Indias elavast dr V-st ja tema partnerist dr Greenist, kes on koostööd tehes päästnud kümneid tuhandeid inimesi pimedusest, muutes innovatiivse ärimudeliga silmaoperatsioonid kättesaadavaks ka vaesetele.
Järgmine sessioon oli positiivsest psühholoogiast, kus analüüsisime päev varem tehtud Clifton Strengths Finder teste. See andis isiksusele ja liidriomadustele nädala eest tehtud Keirsey testist hoopis teise tahu. Kahjuks või õnneks oli tulemus üsna oodatav: kommunikatsioonialdis inimesi ühendav positiivne poisu, kel strateegiavaistu, kuid kes vajab enda kõrvale meeskonda tugevat "täidesaatvat" kuju :)
Hiljem esitlesid enda projekte ka teised, tänu millele sain enda esitluseks väga palju häid mõtteid!
Pärast tunde planeerisime ligi neli tundi (!) oma meeskondlikku esitlust, mis tõotab tulla väga lõbus, aga samas asjalik! Seepeale meenub mul, et pean nüüd taaskord töötama tõttama :)
PS! Jooksin hilisõhtul läbi linna ja naastes pidin võtme puudumise tõttu 20 minutit aknaid kivikestega loopima ja naabreid nimesid karjudes üles äratama, upsi!
PS2! Kuna esitlused on juba kahe ja poole päeva pärast, on kõik palju töökamad ja usinamad, kui viimase kolme ja poole nädala jooksul :)
22. juuli - koostöö, koduvägivald, kohalik korporatsioon ja Kuu
Hommikusi sessioone viis taaskord läbi programmijuht, kes on seni kõige sümpaatsema mulje jätnud, sest analüüsioskus ja kogemustepagas on tal meeletu!
Vaatasime 45-minutilist filmi eile pealiskaudselt arutatud maailma suurimast MTÜ-st Bracist ning nägime, kui palju saab üks organisatsioon maailmale juurde anda ning kuidas igat projekti samm-sammult ellu viia. Braci algataja Fazle Hasan Abed ja eestvedaja on justkui sotsiaalse maailma Richard Branson, kes toob innovatsiooni pea igasse sektorisse, muutes need kättesaadavaks vaestele.
Filmi lõpus ütles ta, et erinevalt temast proovib poeg minna poliitikasse, sest nii saab maailma muuta kordades rohkem kui ettevõtlusega.
Pärast rääkisime koostööst ning pidime enda viieliikmelistes meeskondades teiste projektidega koostöövõimalusi leidma. Harjutuse käigus mõistsin, et kui programmi alguses olin kaunis skeptiline nendesamade meeskondade suhtes, siis nüüd olen vaikselt suure pildi kokku pannud ja mõistnud collective impact-i mõistet :)
Käisime külas veel ettevõttes, mis tegeleb koduvägivalla ohvritega ehk pakub neile turvalist keskkonda, hoolitseb nende laste eest ning aitab neil juhtunuga toime tulla. Probleemiga ma otseselt kokku pole puutunud, mistõttu avardas see silmaringi ja oli logistilise poole pealt igatipidi huvitav! Ühtlasi mõistsin, et siinses riigis on vabatahtlikkuid igal pool üksnes seetõttu, et valitsus seda eeldab. Niimoodi jääb neile rohkem ressursse ning kuna ühiskond on juba sedamoodi üles ehitatud, siis miks mugavustsoonist välja minna!
Õhtul käisime viimast korda söömas imemõnusas Tai restoranis, kuhu olen siin juba vähemalt viis korda sattunud! Pärast õhtustamist hakkasime observatooriumit otsima, kui sattusime esiteks meie jaoks suvalisse uhkesse ülikoolihoonesse ja teiseks siinse linnaku valimasse korporatsiooni, kus meile lahkesti ringi näidati :)
Kui ülikoolihoones leidsime üles kõik huvitavad nurgad peale katuse, siis korbimaja oli vastupidiselt ootustele väga räämas ja vana (mis oli omamoodi muidugi lahe!). Kuna maja oli üle saja aasta vana, olid "kostitajad" uhked rääkima selleaastasest kolimisest uude kohta.
Praeguses räämas majas maksab majutus neljases pisikeses toas $9000 kuus, milles on ka toit ja jook, kuid mis on ikka nii väga kallis! Ühtlasi oli õllehõngu igas maja osas. Mõneti isegi lahe, kui vilistlastel on nii palju lugusid rääkida!
Pärast jõudsime observatooriumisse, kus nägin esimest korda elus Kuud nii lähedalt! Maailm tundub sedasi nii väga pisike, kuid paarikümneks sekundiks oli mul Kuu valguse tõttu silm pimestatud. Kui oleksime tunnikese kauem ootanud, näinuks ka Saturni, aga paraku pidime riikide esitlusteks tagasi kiirustama.
Homme hommikul lähme Sergi ja Luciaga kohaliku ajalehe Herald Timesi toimetusse, kus räägime peatoimetajaga ning näeme üldse, kuidas kõik toimib. Tundub paljulubav! Ülehomme on meil suured esitlused ning samal öösel hakkame juba New Orleansi poole liikuma! Nädalavahetus on tegus :)
Rohkem detaile ja ilusaid pilte hiljem!
23. juuli - Herald Times, oravake
Esimesed hommikutunnid veetsime slovaklanna Lucia ja hispaanlase Sergiga kohaliku ajalehe Herald Timesi toimetuses. Lucia on ajakirjandushuviline ja omab positiivsete uudistega netiväljaannet, mistõttu initsieeris ta kokkusaamise kohaliku peatoimetaja Bob Zaltsbergiga, kes meile ringi näitas ning toimetusest rääkis. Paar huvitavat fakti nähtust ja kogetust:
Pärast saime New Orleansis ja D.C.-s toidu peale kulutamiseks $639 ning ostsime reisiks endale mitmeid snäkke-kinke :)
Hiljem pugisime pitsat, mängisime oravaga, harjutasime esitlusi ning mängisime toakaaslase tundmise mängu! See tähendab, et mõlemalt küsiti teise kohta samu küsimusi ning sama vastuse korral sai palju punkte. Arvestades Carlose ja minu igaõhtuseid "sügavaid" vestlusi olid küsimused liiga lihtlabased ja jäime kümne toa arvestuse kolmandaks.
Nüüd pean aga tuttu tõttama, sest hommikul vara hakkavad lõplikud esitlused, kus tahaksin kottis silmaaluseid vältida :)
PS! Täna olid kõik USA lipud pooles mastis, et mälestada viit 16. juuli tragöödias hukkunud sõdurit.
24. juuli - lõplikud esitlused, tähistamine ja pakkimine
Täna on mu issi sünnipäev (palju õnne!) ja ühtlasi ka suurim esitlus Bloomingtonis. Nimelt esitlesime viieliikmelise meeskonnaga viite individuaalset projekti, mida me kuidagi kokku pidime liimima. Energia oli meil meeletu, kuid kuna "investoritelt" ehk hindajatelt raha küsimise asemel esitlesime pelgalt oma ideid, ei saanud me väga palju toetust :) Kõige lõbusam oli meil kindlasti!
Hiljem hakkasime pakkima ning läksime IMU-sse uhkele õhtusöögile ülikoolilinnaku arvatavasti et ilusaimasse ruumi. Laulsime, tänasime üksteist ja sõime head toitu! Lisaks tegime (liiga palju) pilte igas asendis ja igasuguste ilmetega. Naljakas on mõelda, et siinsed neli nädalat on nii kiiresti möödunud!
Kardan, et nädal aega jääb blogi uuendamata, sest New Orleansis ja Washington D.C.-s mul kirjutamiseks palju aega pole. Nüüd aga pakkima, kahe tunni pärast on minek! :)
25.-28. juuli New Orleans
25. juuli - kuu ja päev võrreldes eelneva nelja nädalaga!
Varahommikul kell kolm hakkasime bussidega liikuma lennujaama poole ning juba kella kuuest olime teel Tomi ja Hucki seiklustest tuntud Mississippi kaldal oleva New Orleansi (NOLA) poole! Kui muidu on kaks linna ca kahe lennutunni kaugusel, siis meil oli tänu edasilükatud lennule 2-3-tunnine vahepeatus Floridas Orlando linnas!
Lõpuks NOLA-sse jõudes oli tunda kuumust ja niiskust, mis meenutas peaaegu et kaks kuud varem kogetud Bruneid. Väsinu ja viimasena oma kottidega bussi juurde jõudnuna imestasin, et naisbussijuht tõstis meie suuri pagaseid bussi täiesti üksi! Aitasin muidugi kaasa, sest ligi neljakümne 25-kilose pagasi tõttu tundus tema töö olevat absurdne.
Hotelli näol oli tegemist aga suure üllatusega, sest hoone oli meeletult kõrge ja igasuguste luksustega! Olgugi et olime toakaaslase Carlosega kuuendal ehk madalaimal (!) korrusel, oli juba sealt vaade super:
Pärast, käies teistes tubades nii teiselt hotelli küljelt kui 32-lt korruselt, jäi üle vaid imestada, millega me selle oleme ära teeninud :)
Kui hotellis olime end vaikselt ära sättinud, tõttasime linna poole, mida ma kõikide ameeriklaste juttude põhjal juba nii väga ootasin. Hyattist väljumine andis juttudele vürtsi veelgi juurde, sest mulle vaatas vastu suurim klarnet, mida ma eales näinud - 14-korruseline! Kümme minutit hiljem sattusime peale suurele reklaamjoonistusele, kus klarnet oli taaskord peamine element. Igaks juhuks mainin ära, et hoidsin klarnetit igapäevaselt oma käte vahel suisa üheksa aastat :)
Kartsin, et kõrgete ootuste pärast võib pettumus olla suur, kuid mida rohkem me linna sisenesime, seda rohkem see mulle meeldima hakkas! Sealsed inimesed on väga erinevate kultuuritaustadega, tänavatel kasvavad palmipuud on tavalised ning mitmetes kohtades võib pilvelõhkujate vahele ära eksida.
Kui kõrgete hoonete vahelt lõpuks pääsesime, sisenesime NOLA kurikuulsasse 18. sajandi algul rajatud linnaossa French Quarters (Eesti-päraselt Prantsuse Kvartal). Järgmised kaks tundi kõndisin suu lahti, sest vaatamata päevavalgusele ja varajasele kellaajale linn otseses mõttes elas!
NOLA kuulsaimal tänaval Bourbon Streetil oli iga kümne meetri tagant baar-restoran-klubi, millest pea igaühes mängis elav muusika. Lisaks oli eelnevalt mainitute vahel veel lõbumajad, mitmed väga iseäralikud poed ja rohkelt inimesi, kellest valdav enamus oli sinna muidugi lõbutsema tulnud.
Terve naabruskond nägi oma pisikeste majadega suuremate pilvelõhkujate taustal niivõrd erinäoline. Mõtlesime, et kui päeval on melu nii suur, siis öösel toimuvat ei suuda me ettegi kujutada.
Pärast ~ kahte kilomeetrit Bourbon Streetil jalutamist lõppesid esialgu justkui lõputuna tunduvad baarid ning sattusime vaiksemasse naabruskonda. Otsides mõnusat kohta, kus maha istuda ja jäätist ning värskendavat jooki nautida, rääkisime mitmete manitsevate kohalikega. Nimelt soovitasid nad meil otsa kohe ringi pöörata, sest olime jõudnud NOLA kuuldavasti ohtlikuima naabruskonnani, Bywater.
Lõpuks naasime ohutumasse kohta ehk Bourboniga paralleelselt jooksvale Frenchmen tänavale, kus istusime mõnusasse baari koos 1920ndate muusikaga:
Huvitaval kombel ei maksnud neile tuleku eest aga mitte baar, vaid inimesed jootrahaga. Ehk iga natukese aja tagant tuli kollektiivi ainus naine ämbriga inimeste juurde ning ootas kuulajatelt toetusi just sinna :)
Otsustasime naasta hotelli, et tulla järgmine päev hoopis puhanumana ja hoopis pikemalt!
26. juuli
Hommikul ärkasime vara, et teha oma grupiga vabatahtlikku tööd majas, mille omanikult ehitusfirma pea kümne aasta taguse orkaani järgsete paranduste maja omanikult raha välja pettis ning mis on seni olnud täitsa poolik. Vaatamata kõrgematele ootustele nii tegevuste kui aitava ettevõtte - United Saints - toimimise suhtes pandi meid viieks-kuueks tunniks kütva päikese all maja värvima. Enamikele meeldis, kuid mulle kui kahe vasaku käega poisile tundus see tiba lihtsakoeline :)
Keskpäeval hotelli naastes mõtlesin hetkeks puhata hotelli basseinis, mis oli pilvelõhkujatest ümbritsetud ja aitas mul lõõgastudes ära põleda :)
Päeva teises pooles läksime lätlase Valtersi, slovaklanna Lucia ja rumeenlanna Deeaga jalakäijapraamiga üle Mississippi jõe, et külastada NOLA vanuselt teist linnaosa, Algiersi. Esialgu tundus kõik olevat hoopis teistlaadi kui jõe "õigel" poolel, kuid mida sügavamale kõndisime, seda vähem inimesi me tänavatel nägime. Leidsime tuletõrjejaoskonna, kust küsisime Algiersi erinevate huviobjektide vastu, kuid nemad soovitasid üsna pea tagasi hakata pöörduma.
Paar kvartalit edasi olevat üks tore baar, mis on vaatamata hiljutisele mõrvajuhtumisele endiselt väärt külastamist. Lisaks soovitati kohe kindlasti vältida teisele poole silla minemist, mis meenutas justkui viimast Ahvide Planeeti, kus inimkond ei tohtinud enda heaolu nimel teatud joont ületada, sest vastasel korral alanuks sõda!
Naasesime jõe poole pisikese ringiga ja uuel teel olid tänavad inimhingedest tühjad! Nägime vaid maju ja autosid, millest mitmed olid riidega üle kaetud. Ühes aias olid katkised keeglipallid (?) ja mitmetes aedades krigises kas värav või lipuvarras. Kõige tipuks olid kõik baarid-poed-restoranid suletud!
Taaskord jõe äärde jõudes ja taamal kõrgemaid hooneid nähes kadus "surnumaa" tunne üsna ruttu:
Pärast praamilkäiku võtsime võttis igaüks värskendava joogi ja läksime puhkasime Jackson Square'il, mis on tuntud oma tänavamuusika ja voodoo-poodide ning ennustajate poolest. Lapsepõlves Rakvere kaubanduskeskuse parklas saadud veidra kogemuse tõttu ma pakkumistele aga järele ei andnud!
Samal õhtul juhtus aga midagi imelist - sain nimelt elu parima restorani kogemuse!
Esmalt otsisime kohalike soovitustel muffaletta-t, aga pühapäeva tõttu oli suurem osa kohtadest suletud. Kõht juba korisemas, jõudsime restoranini, mis oli inimesi pilgeni täis. 25-aastane elukogemustega Juho ütles aga, et kohe kindlasti on sel põhjus, miks on nii suur inimhulk just selles restoranis.
Ootasime paar minutit ning üsna pea tuli meieni ettekandja, kes meid maha "istutas" ja müüs otseses mõttes maha kõik, mida menüü sisaldas. Oli tegemist hea müügitöö, siira usuga enda koha headusesse või pelgalt meie näljatundega, tahtsid kõik kuus inimest meie seltskonnast tellida endale igat sööki ja jooki, mida restoran pakkus!
Kõige isuäratavam tundus olevat kohalike Cajun-maitsete ja krevettidega Blackened Jambalaya, mis oli minu jaoks sel hetkel ainuõige valik!
Kui kõht täis ja elamus käes, läksime uudistama õhtust Bourbon Streeti, kus nautisime muusikat ja melu! Väikene jäädvustus:
27. juuli
Päeva esimeses pooles külastasime sotsiaalse ettevõtluse inkubaatorit Propeller, kus tutvusime kohaliku ettevõtluse ökosüsteemi ning mitmete alustavate ettevõtetega. Juba kolmandat aastat on neil viisteist New Orleansi murekohti lahendavat ettevõtet, keda nad nõu, võrgustiku ja äripinnaga toetavad.
Ühe näitena rääkis The Cookbook Projecti esindaja Adam, kuidas nad õpetavad noortele ja täiskasvanutele, kuidas pidada lugu enda toidust ja mitte kaasa minna rämpstoidutrendiga.
Pärast läksime kõik sööma troopilisse restorani, kus toit oli küll väga hea ja kõhtutäitev, kuid võrdluses eelmise päeva kogemusega oli raha sellises kohas välja käia natuke kurb!
Seejärel külastasime ettevõtet nimega Fair Grinds Coffeehouse, mis oli uskumatult veider, sest kuulsin mõtteid vaid vanemapoolselt arrogantsena tunduvalt tüübilt, kes end ei tutvustanud ja rääkis väga vastuoluliselt. Lisaks uute teadmiste vaegusele oli ruumis niivõrd umbne, niiske ja palav, et me kõik kannatasime!
Hotelli naastes olin endale peale hästi vihane, sest suutsin pooletunnise uinaku asemel magada pea kolm tundi - New Orleansis vaid neli päeva veetes on see kolm raisatud tundi! Nautisin õhtuseid linnatulesid ning seejärel otsisin üles Mississippi ääres istuvad sõbrad :)
28. juuli
Tänane päev oli uskumatu, sest hommikul külastasime hoopis teistlaadi sood ning hiljem suutsin tänu suurtele kokkusattumustele näha varasemast hoopis teist NOLA külge.
Hommikul varakult alustasime teekonda sohu, kus läksime pisikese parve peale ning nautisime vaadet!
Huvitava faktina jäi kõlama see, et iga 45 minuti tagant kaotab Louisiana osariik jalgpalliväljaku suuruse ala veele. Seda muidugi erinevatest rannikualapaikadest, mitte väljak väljaku haaval. Lisaks sain teada ülaloleval pildil olevate küpressipuude tähtsusest: nimelt New Orleansi ja Mehhiko lahe vahel 80 miili sedalaadseid soid, mis on väga head orkaanidepeatajad. Paraku on inimeste poolt piirkonda rajatud kanalid niivõrd soolased, et küpressipuud kannatavad ning ei suuda orkaane enam nii efektiivselt tõrjuda.
Meile kui turistidele olid kõige huvitavamad muidugi vabas looduses elavad krokodillid, kes sõid väga hea meelega praamijuhi vahukomme!
Linna naastes oli mul Valtersi ja Deeaga kindel plaan minna kõrgeima pilvelõhkuja tippu. Saanuna üles, leidsime, et 4 ülemist korrust kuuluvad üheleainsale juuraettevõttele, mistõttu läksime umbes-täpselt 50ndale korrusele, kus üks tore sekretär lubas meil linna kõrgemalt uurida.
Saime temaga jutu peale ning rääkisime, et soovime minna paljutõotavasse Bywater linnaossa, mis pidavat pärast 2005. aasta Katriina orkaani olema gängide poolt hõivatud ning seetõttu ohtlik ka päevasel ajal. Ta soovitas meil minna hoopis teisele poole NOLA, võttes pilvelõhkuja kõrvalt oranži trolli. Olgu ära mainitud, et ta kolleegist sekretäril oli koduses külmikus külmutatud krokodilliliha, mida me sel päeval edutult jahtisime :)
Läksime välja trolli ootama ning pärast ~40-minutilist ootamist tuli meie juurde kodutu, kes ütles, et teetööde tõttu on trollid asendatud bussidega, mis olid meist juba korduvalt mööda sõitnud! Läksime lõpuks bussi tahaossa ning meie iseäraliku aktsendi tõttu tegi juttu viiekümnendates hispaania keele professor, kes rääkis kohalikust ümbrusest ja kohtadest, kuhu kindlasti minna! Kui varem liikusime täiesti tundmatus suunas, siis pärast jutuajamist mõistsime ümbrust juba päris hästi :)
Täitsa hea tunne, et varasematest bussidest maha jäime!
Kui hispaania professor bussist väljus, tuli meie juurde teine kohalik, kes palus meil hispaanlase jutu täiesti ära unustada ning rääkis sellest, mis talle tundus õige ja huvitav! Temaga liitus noorem kohalik neiu ning tundsime end ekspertidena bussist isegi väljumata :)
Lõpuks hüppasime välja ülikoolide juures ja seadsime sammud filmivõteteni, mida bussist pilksamisi nägime. Kohale jõudes oli võte ise juba läbi, aga saime teada, et uhkes häärberis filmitakse sügisel ilmuvat komöödiaseriaali Screaming Queens! Kuulsate inimeste nimedega ma väga osav pole, aga kuuldavasti on seal tegijaid :)
Liikusime edasi suurde parki, kust jõudsime Magazine Street-ini, mis oli justkui pisike Bourbon Street koos pisikeste ja armsate poodide-kohvikutega. Hinnad olid tudengist eestlasele samuti palju mõistlikumad! Sain sellelt tänavalt ka oma elu parima jäätee elamuse - viimasel ajal on elamused peitunud väikestes asjades :)
Õhtu möödus täpselt samamoodi nagu päev varemgi - mõnusa seltskonnaga esmalt mõnusa jõe ääres ning seejärel juba New Orleansi tuntuimal tänaval Bourbon Street-il.
Hotelli jõudes oli enne pealinna minekut jäänud magamiseks, hommikusöögiks ja pakkimiseks kuus tundi :)
29. juuli - 2. august Washington D.C.
Täieneb
Uuendamiseni!
Hommikul oli kaks loengut, mis olid sisu poolest mulle paraku tuttavad: vastutustundlik ettevõtlus (CSR) ja fundraising, millest viimane oli suuresti lihtsakoeline projekti planeerimine.
Lõuna ajal istusin samasse lauda eile tutvutud IU vilistlasorganisatsiooni avalike suhete juhi Fred Perryga, kes rääkis vägagi huvitavalt IU vilistlaste võrgustiku suurusest ja võimalustest. See koosneb inimhulgast, mis on peaaegu võrdne Eesti rahvastikuga, ning pakub võimalust saada kokku üle maailma pesitsevate vilistlase staatuse jagajatega. Seal saab ligipääsu erinevatele projektidele üle kogu maailma ning ühtlasi on neil kontor Pekingis, kuhu ma võib-olla magistrisse pürgin :)
Pärast lõunat olid meil spontaansed esitlused ehk kümme inimest pidid oma projekte kahe minutiga esitlema. Olgugi et algul oldi vähese ettevalmistuse tõttu skeptilised, aitas tagasiside esitlusi parandada!
Hiljem töötasime pooltesit tundi gruppides, kus ma pool tundi "fotopoodlesin" meile logo ning panin kokku varem mainitud talk-show formaati. Ehk siis töö, töö ja töö!
Linnasisene hääletamine
 |
| Üle pika aja veidi Tai toitu! |
Lisaks oleme saanud ligipääsu veelgi suurematele hüvedele, millest ma mõni päev kindlasti rohkem räägin. Lühidalt: nädala lõpus New Orleansisse ja D.C-sse minnes saame 9-10 päeva järjest $71 toiduraha päevas ning võlukaardiga saab kuuldavasti tasuta ka suurtes linnades :)
21. juuli
Täna rääkis Al Lyons esialgu kordavalt sotsiaalsest ettevõtlusest ja rõhutas heategevuse, filantroopia ja ettevõtluse vahet, kuid hiljem näitas meile paari videot inspireerivatest ettevõtetest, mis tõepoolest maailma muudavad:
1) Esiteks analüüsisime filmi Delancey Street Foundationist, mis võtab tööle ja pakub lootust aastaid vangis istunutele.
2) Seejärel saime teada maailma suurimast MTÜ-st BRAC, millest läänemaailmas väga räägitud ei ole. Sain teada, kuidas koduste vahenditega vähendati Bangladeshi laste suremust suisa poole võrra, kuidas ettevõte alustas ühest külast ja levis kümne aastaga üle terve riigi ning kuidas BRAC-i jaoks on elude päästmine sama lihtne kui McDonaldsis burgerite müümine.
3) Kolmandaks kuulsime lugu Lõuna-Indias elavast dr V-st ja tema partnerist dr Greenist, kes on koostööd tehes päästnud kümneid tuhandeid inimesi pimedusest, muutes innovatiivse ärimudeliga silmaoperatsioonid kättesaadavaks ka vaesetele.
Järgmine sessioon oli positiivsest psühholoogiast, kus analüüsisime päev varem tehtud Clifton Strengths Finder teste. See andis isiksusele ja liidriomadustele nädala eest tehtud Keirsey testist hoopis teise tahu. Kahjuks või õnneks oli tulemus üsna oodatav: kommunikatsioonialdis inimesi ühendav positiivne poisu, kel strateegiavaistu, kuid kes vajab enda kõrvale meeskonda tugevat "täidesaatvat" kuju :)
Hiljem esitlesid enda projekte ka teised, tänu millele sain enda esitluseks väga palju häid mõtteid!
Pärast tunde planeerisime ligi neli tundi (!) oma meeskondlikku esitlust, mis tõotab tulla väga lõbus, aga samas asjalik! Seepeale meenub mul, et pean nüüd taaskord töötama tõttama :)
PS! Jooksin hilisõhtul läbi linna ja naastes pidin võtme puudumise tõttu 20 minutit aknaid kivikestega loopima ja naabreid nimesid karjudes üles äratama, upsi!
PS2! Kuna esitlused on juba kahe ja poole päeva pärast, on kõik palju töökamad ja usinamad, kui viimase kolme ja poole nädala jooksul :)
22. juuli - koostöö, koduvägivald, kohalik korporatsioon ja Kuu
Hommikusi sessioone viis taaskord läbi programmijuht, kes on seni kõige sümpaatsema mulje jätnud, sest analüüsioskus ja kogemustepagas on tal meeletu!
 |
| Pilt, mis rohkem sõnu ei vaja! |
Filmi lõpus ütles ta, et erinevalt temast proovib poeg minna poliitikasse, sest nii saab maailma muuta kordades rohkem kui ettevõtlusega.
Pärast rääkisime koostööst ning pidime enda viieliikmelistes meeskondades teiste projektidega koostöövõimalusi leidma. Harjutuse käigus mõistsin, et kui programmi alguses olin kaunis skeptiline nendesamade meeskondade suhtes, siis nüüd olen vaikselt suure pildi kokku pannud ja mõistnud collective impact-i mõistet :)
 |
| Asutuse lapsed teenivad taimedega taskuraha |
 |
| Ideaalne ilm linna populaarseima koha, Sample Gates'i juures! |
Kui ülikoolihoones leidsime üles kõik huvitavad nurgad peale katuse, siis korbimaja oli vastupidiselt ootustele väga räämas ja vana (mis oli omamoodi muidugi lahe!). Kuna maja oli üle saja aasta vana, olid "kostitajad" uhked rääkima selleaastasest kolimisest uude kohta.
 |
| Ülikoolilinnaku vanim fraternity maja! |
Pärast jõudsime observatooriumisse, kus nägin esimest korda elus Kuud nii lähedalt! Maailm tundub sedasi nii väga pisike, kuid paarikümneks sekundiks oli mul Kuu valguse tõttu silm pimestatud. Kui oleksime tunnikese kauem ootanud, näinuks ka Saturni, aga paraku pidime riikide esitlusteks tagasi kiirustama.
Homme hommikul lähme Sergi ja Luciaga kohaliku ajalehe Herald Timesi toimetusse, kus räägime peatoimetajaga ning näeme üldse, kuidas kõik toimib. Tundub paljulubav! Ülehomme on meil suured esitlused ning samal öösel hakkame juba New Orleansi poole liikuma! Nädalavahetus on tegus :)
Rohkem detaile ja ilusaid pilte hiljem!
23. juuli - Herald Times, oravake
Esimesed hommikutunnid veetsime slovaklanna Lucia ja hispaanlase Sergiga kohaliku ajalehe Herald Timesi toimetuses. Lucia on ajakirjandushuviline ja omab positiivsete uudistega netiväljaannet, mistõttu initsieeris ta kokkusaamise kohaliku peatoimetaja Bob Zaltsbergiga, kes meile ringi näitas ning toimetusest rääkis. Paar huvitavat fakti nähtust ja kogetust:
 |
| Homsed koomiksid! |
- 1) Igapäevane tiraaž on 18000 lehte (va pühapäev, kui lehti on ca 30 tuhat). Arvestades, et Bloomingtonis elab vaid 45 tuhat inimest, ostab lehti iga kolmas inimene, mis on täiesti uskumatu!
- 2) Igakuiseid unikaalseid veebiväljaande külastajaid on 250 tuhat ning Interneti reklaamidega teenib Herald Times ~10% enda tuludest.
- 3) Leht maksab argipäeviti vaid 75 senti ning kaks korda rohkem nädalavahetuseti, kui leht on paksem ja inimestel aega rohkem.
- 4) Herald Times asutati 1970ndate teises pooles, mis oli telefoni leiutamisega umbes-täpselt samal ajal.
- 5) Praegune peatoimetaja Bob on töötanud seal alates 1986ndast aastast, mis tähendab peaaegu et 30-aastast tööstaaži! Ta on aastatega niivõrd hästi kanda kinnitanud, et on siin kohalik kuulsus :)
- 6) Palgal on neil 36 töötajat, mida on niivõrd pisikese linna kohta meeletult!
- 7) Palju energiat pannakse lugejate mõtete arvesse võtmiseks. Lehes on näiteks mitmeid lugejate poolt loodud veergusid, online-väljaandes avaldatakse mõtteid ning kohalikel sündmustel ollakse tihtipeale oma putkata üleval, et saada tagasisidet ning uusi lugejaid.
- 8) Lugejate mõtteid arvesse võttes on ajakirja fookus liikunud haridusele ja keskkonnale.
- 9) Lindistasin Kadrile tunniajase jutu, kus on kindlasti veel mitmeid huvitavaid mõtteid, aga praegu enam väsinud peaga ei meenu :)
 |
| Herald Timesi "keldris" olevad ülejäägid :) |
 |
| Asjalikuim orav, keda eales nähtud :) |
Hiljem pugisime pitsat, mängisime oravaga, harjutasime esitlusi ning mängisime toakaaslase tundmise mängu! See tähendab, et mõlemalt küsiti teise kohta samu küsimusi ning sama vastuse korral sai palju punkte. Arvestades Carlose ja minu igaõhtuseid "sügavaid" vestlusi olid küsimused liiga lihtlabased ja jäime kümne toa arvestuse kolmandaks.
Nüüd pean aga tuttu tõttama, sest hommikul vara hakkavad lõplikud esitlused, kus tahaksin kottis silmaaluseid vältida :)
PS! Täna olid kõik USA lipud pooles mastis, et mälestada viit 16. juuli tragöödias hukkunud sõdurit.
24. juuli - lõplikud esitlused, tähistamine ja pakkimine
Täna on mu issi sünnipäev (palju õnne!) ja ühtlasi ka suurim esitlus Bloomingtonis. Nimelt esitlesime viieliikmelise meeskonnaga viite individuaalset projekti, mida me kuidagi kokku pidime liimima. Energia oli meil meeletu, kuid kuna "investoritelt" ehk hindajatelt raha küsimise asemel esitlesime pelgalt oma ideid, ei saanud me väga palju toetust :) Kõige lõbusam oli meil kindlasti!
 |
| Paremalt Saqib (Norra), Maša (Ukraina), Deea (Rumeenia), Mirali (Portugal) ja mentor Lieu (USA) :) |
 |
| Ühes ruumis oli uhke toit ja teises toas Valgest Majast pärit tapeet koos klaveri ja muu sobivaga :) |
Õhtul läksime esmalt Juho ja Valtersiga välja ning üsna pea liitusid ka Andreea ja Lucia, kellest igaüks enne homset New Orleansi ühe joogikesega neljanädalast Bloomingtoni-kogemust tähistas :)
Kardan, et nädal aega jääb blogi uuendamata, sest New Orleansis ja Washington D.C.-s mul kirjutamiseks palju aega pole. Nüüd aga pakkima, kahe tunni pärast on minek! :)
25.-28. juuli New Orleans
25. juuli - kuu ja päev võrreldes eelneva nelja nädalaga!
Varahommikul kell kolm hakkasime bussidega liikuma lennujaama poole ning juba kella kuuest olime teel Tomi ja Hucki seiklustest tuntud Mississippi kaldal oleva New Orleansi (NOLA) poole! Kui muidu on kaks linna ca kahe lennutunni kaugusel, siis meil oli tänu edasilükatud lennule 2-3-tunnine vahepeatus Floridas Orlando linnas!
 |
| Orlando lennujaam oli Floridale kohaselt täis palmipuid! |
Hotelli näol oli tegemist aga suure üllatusega, sest hoone oli meeletult kõrge ja igasuguste luksustega! Olgugi et olime toakaaslase Carlosega kuuendal ehk madalaimal (!) korrusel, oli juba sealt vaade super:
 |
| Hyatt hotelli kuues korrus |
Kui hotellis olime end vaikselt ära sättinud, tõttasime linna poole, mida ma kõikide ameeriklaste juttude põhjal juba nii väga ootasin. Hyattist väljumine andis juttudele vürtsi veelgi juurde, sest mulle vaatas vastu suurim klarnet, mida ma eales näinud - 14-korruseline! Kümme minutit hiljem sattusime peale suurele reklaamjoonistusele, kus klarnet oli taaskord peamine element. Igaks juhuks mainin ära, et hoidsin klarnetit igapäevaselt oma käte vahel suisa üheksa aastat :)
 |
| Klarnetirohke linnapilt |
 |
| Millest ma rääkisin! |
Kui kõrgete hoonete vahelt lõpuks pääsesime, sisenesime NOLA kurikuulsasse 18. sajandi algul rajatud linnaossa French Quarters (Eesti-päraselt Prantsuse Kvartal). Järgmised kaks tundi kõndisin suu lahti, sest vaatamata päevavalgusele ja varajasele kellaajale linn otseses mõttes elas!
 |
| Calle D Borbon |
 |
| Väga väike tükike päevasest Bourbon streetist |
Pärast ~ kahte kilomeetrit Bourbon Streetil jalutamist lõppesid esialgu justkui lõputuna tunduvad baarid ning sattusime vaiksemasse naabruskonda. Otsides mõnusat kohta, kus maha istuda ja jäätist ning värskendavat jooki nautida, rääkisime mitmete manitsevate kohalikega. Nimelt soovitasid nad meil otsa kohe ringi pöörata, sest olime jõudnud NOLA kuuldavasti ohtlikuima naabruskonnani, Bywater.
 |
| Majade väravatel ja ustel oli meeletult "hoia eemale" silte, aga vaatamata nendele ja kohalike sõnadele tundus kõik olevat hoopis ilusam! |
Kohalikud rääkisid mitmest röövist ja hiljuti tapetud naisest, kes tapeti, kuna tal polnud kaasas rohkem kui vaid paar dollarit. Lisaks oli suur kokkusattumus, kui mu reisiagentuuris töötav sõbranna kirjutas loo maailma kümnest kõige ohtlikumast naabruskonnast maailmas, mille hulka kuulus ka seesama Bywater. Olgu ette mainitud, et ilmselgelt proovisime järgmine päev sinna uuesti saada :)
Lõpuks naasime ohutumasse kohta ehk Bourboniga paralleelselt jooksvale Frenchmen tänavale, kus istusime mõnusasse baari koos 1920ndate muusikaga:
Huvitaval kombel ei maksnud neile tuleku eest aga mitte baar, vaid inimesed jootrahaga. Ehk iga natukese aja tagant tuli kollektiivi ainus naine ämbriga inimeste juurde ning ootas kuulajatelt toetusi just sinna :)
Otsustasime naasta hotelli, et tulla järgmine päev hoopis puhanumana ja hoopis pikemalt!
26. juuli
Hommikul ärkasime vara, et teha oma grupiga vabatahtlikku tööd majas, mille omanikult ehitusfirma pea kümne aasta taguse orkaani järgsete paranduste maja omanikult raha välja pettis ning mis on seni olnud täitsa poolik. Vaatamata kõrgematele ootustele nii tegevuste kui aitava ettevõtte - United Saints - toimimise suhtes pandi meid viieks-kuueks tunniks kütva päikese all maja värvima. Enamikele meeldis, kuid mulle kui kahe vasaku käega poisile tundus see tiba lihtsakoeline :)
 |
| Kui siin pool maja oli veel peaaegu et mõnus, siis teisel pool täitus keha tilkadega hoopis rutem! |
Keskpäeval hotelli naastes mõtlesin hetkeks puhata hotelli basseinis, mis oli pilvelõhkujatest ümbritsetud ja aitas mul lõõgastudes ära põleda :)Päeva teises pooles läksime lätlase Valtersi, slovaklanna Lucia ja rumeenlanna Deeaga jalakäijapraamiga üle Mississippi jõe, et külastada NOLA vanuselt teist linnaosa, Algiersi. Esialgu tundus kõik olevat hoopis teistlaadi kui jõe "õigel" poolel, kuid mida sügavamale kõndisime, seda vähem inimesi me tänavatel nägime. Leidsime tuletõrjejaoskonna, kust küsisime Algiersi erinevate huviobjektide vastu, kuid nemad soovitasid üsna pea tagasi hakata pöörduma.
Paar kvartalit edasi olevat üks tore baar, mis on vaatamata hiljutisele mõrvajuhtumisele endiselt väärt külastamist. Lisaks soovitati kohe kindlasti vältida teisele poole silla minemist, mis meenutas justkui viimast Ahvide Planeeti, kus inimkond ei tohtinud enda heaolu nimel teatud joont ületada, sest vastasel korral alanuks sõda!
 |
| Sissejuhatus järgnevasse lõiku .. |
 |
| Kaetud autod, katkised bowlingupallid ja krigisevad majad .. |
 |
| New Orleans ja Mississippi poolt üleujutatud Algiersi kallas |
 |
| Jackson Square'i kõrval; seljataga on mul trobikond kaartide ja käte pealt lugejaid :) |
Esmalt otsisime kohalike soovitustel muffaletta-t, aga pühapäeva tõttu oli suurem osa kohtadest suletud. Kõht juba korisemas, jõudsime restoranini, mis oli inimesi pilgeni täis. 25-aastane elukogemustega Juho ütles aga, et kohe kindlasti on sel põhjus, miks on nii suur inimhulk just selles restoranis.
 |
| Pierre Maspero's! |
Kõige isuäratavam tundus olevat kohalike Cajun-maitsete ja krevettidega Blackened Jambalaya, mis oli minu jaoks sel hetkel ainuõige valik!
 |
| Mmm... jambalaya :) |
27. juuli
Päeva esimeses pooles külastasime sotsiaalse ettevõtluse inkubaatorit Propeller, kus tutvusime kohaliku ettevõtluse ökosüsteemi ning mitmete alustavate ettevõtetega. Juba kolmandat aastat on neil viisteist New Orleansi murekohti lahendavat ettevõtet, keda nad nõu, võrgustiku ja äripinnaga toetavad.
Ühe näitena rääkis The Cookbook Projecti esindaja Adam, kuidas nad õpetavad noortele ja täiskasvanutele, kuidas pidada lugu enda toidust ja mitte kaasa minna rämpstoidutrendiga.
 |
| Õhustik oli tööks kõike muud kui paha :) |
Seejärel külastasime ettevõtet nimega Fair Grinds Coffeehouse, mis oli uskumatult veider, sest kuulsin mõtteid vaid vanemapoolselt arrogantsena tunduvalt tüübilt, kes end ei tutvustanud ja rääkis väga vastuoluliselt. Lisaks uute teadmiste vaegusele oli ruumis niivõrd umbne, niiske ja palav, et me kõik kannatasime!
 |
| Uskumatu loeng ja ruum ning kohvimajakesel olev iseäralik kuulutus! |
 |
| Mõnusas valguses New Orleans |
 |
| Õhtune Mississippi! |
Tänane päev oli uskumatu, sest hommikul külastasime hoopis teistlaadi sood ning hiljem suutsin tänu suurtele kokkusattumustele näha varasemast hoopis teist NOLA külge.
Hommikul varakult alustasime teekonda sohu, kus läksime pisikese parve peale ning nautisime vaadet!
 |
| Hoopis teistlaadi küpressipuudega soo :) |
Meile kui turistidele olid kõige huvitavamad muidugi vabas looduses elavad krokodillid, kes sõid väga hea meelega praamijuhi vahukomme!
 |
| Nii kõrgele, kui saab :) |
Saime temaga jutu peale ning rääkisime, et soovime minna paljutõotavasse Bywater linnaossa, mis pidavat pärast 2005. aasta Katriina orkaani olema gängide poolt hõivatud ning seetõttu ohtlik ka päevasel ajal. Ta soovitas meil minna hoopis teisele poole NOLA, võttes pilvelõhkuja kõrvalt oranži trolli. Olgu ära mainitud, et ta kolleegist sekretäril oli koduses külmikus külmutatud krokodilliliha, mida me sel päeval edutult jahtisime :)
Läksime välja trolli ootama ning pärast ~40-minutilist ootamist tuli meie juurde kodutu, kes ütles, et teetööde tõttu on trollid asendatud bussidega, mis olid meist juba korduvalt mööda sõitnud! Läksime lõpuks bussi tahaossa ning meie iseäraliku aktsendi tõttu tegi juttu viiekümnendates hispaania keele professor, kes rääkis kohalikust ümbrusest ja kohtadest, kuhu kindlasti minna! Kui varem liikusime täiesti tundmatus suunas, siis pärast jutuajamist mõistsime ümbrust juba päris hästi :)
Täitsa hea tunne, et varasematest bussidest maha jäime!
Kui hispaania professor bussist väljus, tuli meie juurde teine kohalik, kes palus meil hispaanlase jutu täiesti ära unustada ning rääkis sellest, mis talle tundus õige ja huvitav! Temaga liitus noorem kohalik neiu ning tundsime end ekspertidena bussist isegi väljumata :)
Lõpuks hüppasime välja ülikoolide juures ja seadsime sammud filmivõteteni, mida bussist pilksamisi nägime. Kohale jõudes oli võte ise juba läbi, aga saime teada, et uhkes häärberis filmitakse sügisel ilmuvat komöödiaseriaali Screaming Queens! Kuulsate inimeste nimedega ma väga osav pole, aga kuuldavasti on seal tegijaid :)
 |
| Kui kunagi telekas, siis teadke, et olime seal enne, kui see tuntuks sai! |
 |
| Väike mõnus baar Magazine Street-il ning ülihea jäätee kogemus! |
Hotelli jõudes oli enne pealinna minekut jäänud magamiseks, hommikusöögiks ja pakkimiseks kuus tundi :)
29. juuli - 2. august Washington D.C.
Täieneb
Uuendamiseni!
0 kommentaari: