Lugu noorest koerajalutajast ja tema Herne tänava kuulutusest

Täpselt kuu aega tagasi jalutasime neiuga Supilinnas, kui ta tõmbas mu tähelepanu Herne poe kõrvale puule kinnitatud värvilisele kuulutusele, millel seisis Nora, kuulutuse järgi ~10-aastase tüdruku pakkumine jalutada Tartus Supilinnas väikese taskuraha eest koeri. Olles ise peadpidi ettevõtlus- ja ettevõtlushariduse maailmas, läksid mu silmad kiiresti särama, sest juba nii noorelt niivõrd ettevõtlikuna midagi ette võtta tundus mulle äärmiselt tähelepanuväärne.


Kuna töötan Tartu Ülikooli ettevõtlustoolis, kus lisaks õppetöös abistamisele haldan ka Facebooki-lehte, tekkis idee Norat klientide leidmisega abistada ja postitada pilt kuulutusest nii enda lehele kui ka Supilinna näoraamatu kommuuni. Mõeldud-tehtud!

Pärast pühapäeva õhtul postitamist kiibitsesin esimesed tund aega lootusrikkalt ekraani, kuid inimeste vastukaja oli esialgu kõike muud kui suur. Mõtlesin, et mis seal ikka, vähemalt oli väärt proovimist ja teinekord tean paremini. Järgnevatel päevadel juhtus aga midagi ebausutavat, kui ligi seitsme päevaga ületas inimeste reaktsioon igasugused ootused: sõnumit jagati pea 120 korda ja see jõudis rohkem kui 25000 inimeseni, mis on ca 2% Eestimaa rahvastikust!

Herne poe juures olevale puule kinnitatud värviline kuulutus
Tundes huvi Nora käekäigu ja selle vastu, kuidas tal oma ettevõtmisega pärast kuulutust läks, otsustasin talle paar nädalat hiljem väikese kõne teha. Pärast pisikest sissejuhatust teemasse sain esmalt teada, et neiu polnud ise oma kuulutuse uskumatu populaarsusega kursis. Küsimuse peale, et kui paljud olid temaga ühendust võtnud, sain vastuseks ümmarguse nulli.

Telefoni taga vajus mu suu otseses mõttes lahti: 120 jagamist, 25000 inimest ja mitte ühtegi kõne.

Pealtnäha polnud sotsiaalmeedia viraalsuses ja kuulutuse veerandsaja inimeseni jõudmises suurt tolku. Küll aga tahaksin uskuda, et kuna sõnum levis kaugemale, kui see Supilinnas oleks kunagi jõudnud, leidis see tee ehk mõne teise 10-aastase poisi või tüdruku (ja/või lähedaseni) kuskil mujal linnas. Ja et taoline ettevõtlikkus tekitas mõnes lapses kuskil teises paigas entusiasmi pakkuda analoogset teenust, mis aitaks juba noorest peast mõista, kuidas olla omaenda tööandja.

Vaatamata Facebooki meeldimiste ja jagamiste 'võimsa' tulemuse kurbadele tagamaadele soovisin Norale palju edu - julgen kahelda, et see jääb ta viimaseks algatuseks!
Loe rohkem

Lugu algaja õppejõuna loengute vürtsitamisest

Käesoleva õppeaasta eel pakuti mulle üllatuslikult võimalust võtta kolmanda kursuse bakatudengina õppejõu roll, jagades Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartu Ülikoolis tarkust ettevõtluse alustest. Nüüd, detsembri hakul, ongi lõpusirgele jõudmas minu esimene semestripikkune kogemus sellest, kuidasmoodi "kaaskannatajatele" ettevõtlikke hoiakuid ja teadmisi süstida :)

Üle 15 aasta koolipingis istununa oli mul tekkinud üsna selge ettekujutus, kuidas suhtub klass 45-90 minutit monoloogi pidavasse õpetajasse. Eriti laastavalt mõjunuks see Kultuuriakadeemias, kus sära tuleb silma vaid loovust toetavate tegevustega. Sestap otsustasime panna loengu ettevalmistamisele keskmisest tiba rohkem rõhku ja leiutada igasse loengusse mänguline "kiiks", millega saaks tudengeid õpetatavasse kaasata.

Esialgu proovisin inspiratsiooni ammutada kõikvõimsast otsingumootorist, kuid üsna pea mõistsin, et miljonite ideede ja äraleierdatud mängudega läksid kõikvõimalikud loovustšakrate kanalid pigem umbe. Küll aga hakkasid mõtted settima tihtipeale just teatud "kabinetis", kus tekkinud ideealgetest sai stardi nii mõnigi tegevus, millest toon siin lühidalt välja kaks:

Õppejõu massaaži eri ehk loengusaal täis konkurente
Nimelt oli eesmärk näidata, kui tähtis on konkurentidest erineda. Jaotasime kõik ligi 100 tudengit meeskondadesse, lasime igal grupil end massaažisalongiks mõelda ja andsime ülesandeks nuputada, kuidas pakkuda laval istuvale naisõppejõule massaaži. Kõik said kümme minutit, et luua kaheminutiline müügitekst, pannes rõhku unikaalsusele: samale "sihtgrupile" tahtis sama teenust pakkuda ju veerandsada meeskonda!
Tulemus oli antud harjutuse puhul aga uskumatu ja hoopis efektiivsem, kui planeerides ette kujutasime. Nii palju, kui oli meeskondi, oli ka eriskummalisi massaažiteenusepakkujaid alates Siberi mägimaagidest ja lõpetades libekeelsete kuldnäppudega, kelle massaaži lavapealne õppejõud ka tunda sai. Hiljem sai pool tunnikest kogetu-tehtu põhjal analüüsida erinevaid eristusmeetodeid ja viise, mis konkurentsis toimivad, mis mitte ja mida silmas pidada, sidudes mängulisuse tegelike õpieesmärkidega.

Turu "tükeldamine" kondoomidega
Turu segmenteerimise ehk osadeks jaotamise puhul on oluline mõista, miks peab teadma ja tundma tooteid ja teenuseid tarbivate inimtüüpide probleeme ja taustasid. Selleks jaotasime auditooriumi neljaks, manasime ekraanile kondoomi ning palusime auditooriumi igal neljandikul analüüsida väiksemates gruppides, kuidas turustada ühte ja sama kondoomi vastavalt:
1) 15-aastasele kogenematule koolitüdrukule Marile,
2) 32-aastasele abielupetjast kahe lapsega Tiinale,
3) 38-aastasele üksikule amatöörlikule klubi- ja jõusaalihundile Tõnisele,
4) Ühele vabatahtlikule tudengile, kes end õppe nimel julgesti ohverdas.

Mulgimehega tarkust jagamas!
Pärast kümneminutilist arutelu kutsusime igast neljandikust ühe grupi esindaja auditooriumi ette, et nad rühma turustusplaane ette kannaksid. Sarnaselt massaažiülesandele olid esitlused tabavad, kõigile tundus õppeprotsess meeldivat ning järgnenud analüüsis sai äsjaste kogemuste põhjal diskuteerida turu segmenteerimise olulisusest. Kirsiks tordil hankisime nii neljale esitlejale kui ka vabatahtlikule tudengile igaühele veerandsada kondoomi. Ja nii sai ettevõtlus interdistsiplinaarselt seotud seksuaaltervise propageerimisega. :)

Need kaks on pelgalt üksikud näited sellest, mida on võimalik kergesti rakendada ka teistlaadi teadmiste efektiivseks edasikandmiseks. Näiteks turu segmenteerimisest rääkides saab kondoomid asendada ükskõik mis teise vidinaga ja konkurentsieelis ei pea ilmtingimata tähendama massaaži. Peaasi, et auditoorium oleks võimalikult mängulisel viisil kaasatud ja et vanamoeliste õpetaja-on-rääkija-ja-õpilased-kuulajad tundide asemel tekiks tudengitega diskussioon.
Loe rohkem

Lugu meeleheitlikust Subway-otsingust DC-s

Augusti algul veetsin pool nädalat USA pealinnas Washington D.C-s, kus jalutasin kuulsas mälestuspargis, käisin erinevatel üritustel ja avastasin pea iga nurga tagant mõne maailmakuulsa organisatsiooni peakontori. Oodatust hoopis pisem Valge Maja, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), FBI, ABC News, USA keskpank ja paljud teised!

Eelneva kõrval jään aga eredalt meenutama oma seikluseid tagasihoidlikutesse Subway võileivarestoranidesse.

Õnnelike kokkusattumuste tõttu sain enne pealinna jõudmist ligi 150 kohaliku rahaühikuga Subway kinkekaardi, mis USA-st väljaspool aga ei kehti. Sestap ei jäänud mul üle muud, kui minna üle ameerikalikult suurte salatite ja võileibade "dieedile". Olgu ära mainitud, et toidu valmistamiseks meil aega polnud ja keskmine restoraniarve on D.C.-s 15-20 dollarit, mistõttu polnud minul kui tudengil dieediks valmistumine just kõige keerulisem :)

Kui muidu tundus Subway olevat iga nurga peal, siis mitmel korral, kui nälg hakkas tõesti näpistama, polnud võileivaketti kuskilt võtta. Ja sealt tekkisidki needsamad tragikomöödilised mälestused, millest ühest kirjutan kohe ka pikemalt.

Amps!
Subway lugu
Tegemist oli viimase päevaga D.C.-s ja nälg hakkas vaikselt kimbutama. Kuna mu kaaslastel sedalaadset kinkekaarti polnud, eraldusin veidi ning suundusin 20 minuti jalutuskäigu kaugusel olevasse kesklinna. Küsisin lähima võileivarestorani järele ning pärast kahte-kolme juhatamist jõudsingi lõpuks kohale! Unustasin muidugi ära, et laupäeval on enamik kohti kinni, mistõttu pidin aina tühjeneva kõhuga otsinguid jätkama.

Hakkasin taaskord võileivarestoranide järele pärima ja kui kolm erinevat inimest rõõmsasti ühe ristmiku poole näitasid, oli kõht õnnelik! Ristmiku juures polnud Subway'd aga kuskilt näha, mispeale märgati mind kohmetuna ning suunati trepist alla maa alla. Seal entusiastlikult oma võileivakohta otsima hakates mõistsin aga, et olen otseses mõttes subway's! Väsinud pea ja tühja kõhuga olin unustanud, et kohalikud olid veendunud, et otsin metrood.

Kuid siiski, metroopeatuse kohal oleva Hispaania turisti Google Maps näitas, et sellelsamal ristmikul on ka võileiva-Subway! Nelja nurga peal ringi vaadates jõudsin pärast 10-minutilist otsingut keldri-Subway'sse, kus silt oli läinud ja mis oli äsja kolinud. Täiesti uskumatu ... telefon oli ka just tühjaks saanud!

Küsisin avatud VÕILEIVA-Subway kohta esimeselt ettejuhtuvalt mehelt, kel juhtus seljas olema särk tervislikust toitumisest ja kes tundus kui trennijurakas. Ei olnud kerge selgitada, miks ma otsin just Subway'd. Teekond seljataga oli pikk, mistõttu ei tulnud allaandmine isegi jutuks. Õnneks ütles ta, et lähim avatud võileivarestoran asus umbkaudu kümne jalutuskäiguminuti kaugusel P-tänaval.

Üks kvartal asendus teisega ja ahvatlevad lõhnad täpselt samamoodi, kuid minuteid õige ristmiku ja lõpuks ka Subway'ni oli ligi kakskümmend viis!

Lõpuks kohale jõudes valisin rahulikult oma võileivasisu välja, istusin aknaäärsesse lauda ja hakkasin koos kidakeelse kohalikuga jälgima pealtnäha kallutatud USA välisuudiseid.

Nüüd Eestisse naasnuna on mul täitsa hea meel, et Subway on siin kõike muud kui popp! 
Päev hiljem lennujaamas Eesti poole suundudes suutsin erinevate terminalide vahel liigelda ligi tund aega, et kinkekaardi saldo uhkelt ja pidulikult nulli saada :) - õnnestus!
Loe rohkem

Lugu neljast uskumatust päevast New Orleansis

USA Välisministeeriumi poolt korraldatud sotsiaalsele ettevõtlusele pühendatud suveülikooli raames veetsin neli päeva New Orleansis ehk linnas, mis jättis mulle oma muusika, melu, multikultuursuse, krokodillide ja palju muuga täiesti unustamatu mulje!

Olen siia päevikulaadis võtnud kokku selle, mida paari päevaga nägin-tegin-kogesin. USA-kogemuse esimesest neljast nädalast saab pikemalt lugeda siit: http://ukulillevali.blogspot.com/p/usa.html.

 25. juuli - uhkeim hotell, pikim klarnet, ohtlikuim linnaosa ja elavaim tänav
Varahommikul kell kolm hakkasime bussidega liikuma lennujaama poole ning juba kella kuuest olime teel Tomi ja Hucki seiklustest tuntud Mississippi kaldal oleva New Orleansi (NOLA) poole. Kui muidu on kaks linna ca kahe lennutunni kaugusel, siis meil oli tänu edasilükatud lennule 2-3-tunnine vahepeatus Floridas Orlando linnas!

Orlando lennujaam oli Floridale kohaselt täis palmipuid
Lõpuks NOLA-sse jõudes oli tunda kuumust ja niiskust, mis meenutas peaaegu et kaks kuud varem kogetud Bruneid. Väsinu ja viimasena oma kottidega bussi juurde jõudnuna imestasin, et naisbussijuht tõstis meie suuri pagaseid bussi täiesti üksi! Aitasin muidugi kaasa, sest ligi neljakümne 25-kilose pagasi tõttu tundus tema töö olevat absurdne.

Hotelli näol oli tegemist aga suure üllatusega, sest hoone oli meeletult kõrge ja igasuguste luksustega! Olgugi et olime toakaaslase Carlosega kuuendal ehk madalaimal (!) korrusel, oli juba sealt vaade super:

Hyatt hotelli kuues korrus
Pärast, käies teistes tubades nii teiselt hotelli küljelt kui 32-lt korruselt, jäi üle vaid imestada, millega me selle oleme ära teeninud :)

Kui hotellis olime end vaikselt ära sättinud, tõttasime linna poole, mille puhul olid mul kõikide ameeriklaste juttude põhjal kõrged ootused. Hyattist väljumine andis juttudele vürtsi veelgi juurde, sest mulle vaatas vastu suurim klarnet, mida ma eales näinud - 14-korruseline! Kümme minutit hiljem sattusime peale suurele reklaamjoonistusele, kus klarnet oli taaskord peamine element. Igaks juhuks mainin ära, et hoidsin klarnetit igapäevaselt oma käte vahel suisa üheksa aastat :)

Klarnetirohke linnapilt
Millest ma rääkisin!
Kartsin, et kõrgete ootuste pärast võib pettumus olla suur, kuid mida rohkem me linna sisenesime, seda rohkem see mulle meeldis! Sealsed elanikud tunduvad olevat niivõrd erinevatest kultuuritaustadest, tänavatel kasvavad palmipuud on igati tavalised ning mitmetes kohtades võib pilvelõhkujate vahele ära eksida.

Kui kõrgete hoonete vahelt lõpuks pääsesime, sisenesime NOLA kurikuulsasse 18. sajandi algul rajatud linnaossa French Quarters (Eesti-päraselt Prantsuse Kvartal). Järgmised kaks tundi kõndisin suu lahti, sest vaatamata päevavalgusele ja varajasele kellaajale linn otseses mõttes elas!

Calle D Borbon
NOLA kuulsaimal tänaval Bourbon Streetil oli iga kümne meetri tagant baar-restoran-klubi, millest pea igaühes mängis elav muusika. Lisaks oli eelnevalt mainitute vahel veel lõbumajad, mitmed väga iseäralikud poed ja rohkelt inimesi, kellest valdav enamus oli sinna muidugi lõbutsema tulnud.

Väga väike tükike päevasest Bourbon streetist
Terve naabruskond nägi oma pisikeste majadega suuremate pilvelõhkujate taustal niivõrd erinäoline. Mõtlesime, et kui päeval on melu nii suur, siis öösel toimuvat ei suuda me ettegi kujutada.

Pärast ~ kahte kilomeetrit Bourbon Streetil jalutamist lõppesid esialgu justkui lõputuna tunduvad baarid ning sattusime vaiksemasse naabruskonda. Otsides mõnusat kohta, kus maha istuda ja jäätist ning värskendavat jooki nautida, rääkisime mitmete manitsevate kohalikega. Nimelt soovitasid nad meil otsa kohe ringi pöörata, sest olime jõudnud NOLA kuuldavasti ohtlikuima naabruskonnani, Bywater.

Majade väravatel ja ustel oli palju "hoia eemale" silte, aga vaatamata nendele ja kohalike sõnadele tundus kõik olevat hoopis ilusam!
Kohalikud rääkisid mitmest röövist ja hiljuti tapetud naisest, kes tapeti, kuna tal polnud kaasas rohkem kui vaid paar dollarit. Lisaks oli suur kokkusattumus, kui mu reisiagentuuris töötav sõbranna kirjutas loo maailma kümnest kõige ohtlikumast naabruskonnast maailmas, mille hulka kuulus ka seesama Bywater. Olgu ette mainitud, et ilmselgelt proovisime järgmine päev sinna uuesti saada :)

Lõpuks naasime ohutumasse kohta ehk Bourboniga paralleelselt jooksvale Frenchmen tänavale, kus istusime mõnusasse baari koos 1920ndate muusikaga:

Huvitaval kombel ei maksnud neile tuleku eest aga mitte baar, vaid inimesed jootrahaga. Ehk iga natukese aja tagant tuli kollektiivi ainus naine ämbriga inimeste juurde ning ootas kuulajatelt toetusi just sinna :)

Otsustasime naasta hotelli, et tulla järgmine päev hoopis puhanumana ja hoopis pikemalt!

26. juuli - värvitud maja, kahtlaseim naabruskond, parim restoran ja õhtune Bourbon Street
Hommikul ärkasime vara, et teha oma grupiga vabatahtlikku tööd majas, mille omanikult ehitusfirma pea kümne aasta taguse orkaani järgsete paranduste maja omanikult raha välja pettis ning mis on seni olnud täitsa poolik. Vaatamata kõrgematele ootustele nii tegevuste kui aitava ettevõtte - United Saints - toimimise suhtes pandi meid viieks-kuueks tunniks kütva päikese all maja värvima. Enamikele meeldis, kuid mulle kui kahe vasaku käega poisile tundus see tiba lihtsakoeline :)

Kui siin pool maja oli veel peaaegu et mõnus, siis teisel pool täitus keha tilkadega hoopis rutem!
Bassein justkui kutsus mind!
Keskpäeval hotelli naastes mõtlesin hetkeks puhata hotelli basseinis, mis oli pilvelõhkujatest ümbritsetud ja aitas mul lõõgastudes ära põleda :)

Päeva teises pooles läksime lätlase Valtersi, slovaklanna Lucia ja rumeenlanna Deeaga jalakäijapraamiga üle Mississippi jõe, et külastada NOLA vanuselt teist linnaosa, Algiersi. Esialgu tundus kõik olevat hoopis teistlaadi kui jõe "õigel" poolel, kuid mida sügavamale kõndisime, seda vähem inimesi me tänavatel nägime. Leidsime tuletõrjejaoskonna, kust küsisime Algiersi erinevate huviobjektide vastu, kuid nemad soovitasid üsna pea tagasi hakata pöörduma.

Paar kvartalit edasi olevat üks tore baar, mis on vaatamata hiljutisele mõrvajuhtumisele endiselt väärt külastamist. Lisaks soovitati kohe kindlasti vältida teisele poole silla minemist, mis meenutas justkui viimast Ahvide Planeeti, kus inimkond ei tohtinud enda heaolu nimel teatud joont ületada, sest vastasel korral alanuks sõda!

Sissejuhatus järgnevasse lõiku ..
Naasesime jõe poole pisikese ringiga ja uuel teel olid tänavad inimhingedest tühjad! Nägime vaid maju ja autosid, millest mitmed olid riidega üle kaetud. Ühes aias olid katkised keeglipallid (?) ja mitmetes aedades krigises kas värav või lipuvarras. Kõige tipuks olid kõik baarid-poed-restoranid suletud!

Kaetud autod, katkised bowlingupallid ja krigisevad majad ..
Taaskord jõe äärde jõudes ja taamal kõrgemaid hooneid nähes kadus "surnumaa" tunne üsna ruttu:

New Orleans ja Mississippi poolt üleujutatud Algiersi kallas
Pärast praamilkäiku võtsime võttis igaüks värskendava joogi ja läksime puhkasime Jackson Square'il, mis on tuntud oma tänavamuusika ja voodoo-poodide ning ennustajate poolest. Lapsepõlves Rakvere kaubanduskeskuse parklas saadud veidra kogemuse tõttu ma pakkumistele aga järele ei andnud!

Jackson Square'i kõrval; seljataga on mul trobikond kaartide ja käte pealt lugejaid :)
Samal õhtul juhtus aga midagi imelist - sain nimelt elu parima restorani kogemuse!

Esmalt otsisime kohalike soovitustel muffaletta-t, aga pühapäeva tõttu oli suurem osa kohtadest suletud. Kõht juba korisemas, jõudsime restoranini, mis oli inimesi pilgeni täis. 25-aastane elukogemustega Juho ütles aga, et kohe kindlasti on sel põhjus, miks on nii suur inimhulk just selles restoranis.

Pierre Maspero's!
Ootasime paar minutit ning üsna pea tuli meieni ettekandja, kes meid maha "istutas" ja müüs otseses mõttes maha kõik, mida menüü sisaldas. Oli tegemist hea müügitöö, siira usuga enda koha headusesse või pelgalt meie näljatundega, tahtsid kõik kuus inimest meie seltskonnast tellida endale igat sööki ja jooki, mida restoran pakkus!

Kõige isuäratavam tundus olevat kohalike Cajun-maitsete ja krevettidega Blackened Jambalaya, mis oli minu jaoks sel hetkel ainuõige valik!

Mmm... jambalaya :)
Kui kõht täis ja elamus käes, läksime uudistama õhtust Bourbon Streeti, kus nautisime muusikat ja melu! Väikene jäädvustus:

27. juuli
Päeva esimeses pooles külastasime sotsiaalse ettevõtluse inkubaatorit Propeller, kus tutvusime kohaliku ettevõtluse ökosüsteemi ning mitmete alustavate ettevõtetega. Juba kolmandat aastat on neil viisteist New Orleansi murekohti lahendavat ettevõtet, keda nad nõu, võrgustiku ja äripinnaga toetavad.

Ühe näitena rääkis The Cookbook Projecti esindaja Adam, kuidas nad õpetavad noortele ja täiskasvanutele, kuidas pidada lugu enda toidust ja mitte kaasa minna rämpstoidutrendiga.

Õhustik oli tööks kõike muud kui paha :)
Pärast läksime kõik sööma troopilisse restorani, kus toit oli küll väga hea ja kõhtutäitev, kuid võrdluses eelmise päeva kogemusega oli raha sellises kohas välja käia natuke kurb!

Seejärel külastasime ettevõtet nimega Fair Grinds Coffeehouse, mis oli uskumatult veider, sest kuulsin mõtteid vaid vanemapoolselt arrogantsena tunduvalt tüübilt, kes end ei tutvustanud ja rääkis väga vastuoluliselt. Lisaks uute teadmiste vaegusele oli ruumis niivõrd umbne, niiske ja palav, et me kõik kannatasime!

Uskumatu loeng ja ruum ning kohvimajakesel olev iseäralik kuulutus!
Hotelli naastes olin endale peale hästi vihane, sest suutsin pooletunnise uinaku asemel magada pea kolm tundi - New Orleansis vaid neli päeva veetes on see kolm raisatud tundi! Nautisin õhtuseid linnatulesid ning seejärel otsisin üles Mississippi ääres istuvad sõbrad :)

Mõnusas valguses New Orleans
Õhtune Mississippi!
28. juuli - krokodillid, pilvelõhkuja, suured kokkusattumused ja Mississippi-äärne õhtu!
Tänane päev oli uskumatu, sest hommikul külastasime hoopis teistlaadi sood ning hiljem suutsin tänu suurtele kokkusattumustele näha varasemast hoopis teist NOLA külge.

Hommikul varakult alustasime teekonda sohu, kus läksime pisikese parve peale ning nautisime vaadet!
Hoopis teistlaadi küpressipuudega soo :)
Huvitava faktina jäi kõlama see, et iga 45 minuti tagant kaotab Louisiana osariik jalgpalliväljaku suuruse ala veele. Seda muidugi erinevatest rannikualapaikadest, mitte väljak väljaku haaval. Lisaks sain teada ülaloleval pildil olevate küpressipuude tähtsusest: nimelt New Orleansi ja Mehhiko lahe vahel 80 miili sedalaadseid soid, mis on väga head orkaanidepeatajad. Paraku on inimeste poolt piirkonda rajatud kanalid niivõrd soolased, et küpressipuud kannatavad ning ei suuda orkaane enam nii efektiivselt tõrjuda.

Meile kui turistidele olid kõige huvitavamad muidugi vabas looduses elavad krokodillid, kes sõid väga hea meelega praamijuhi vahukomme!

Nii kõrgele, kui saab :)
Linna naastes oli mul Valtersi ja Deeaga kindel plaan minna kõrgeima pilvelõhkuja tippu. Saanuna üles, leidsime, et 4 ülemist korrust kuuluvad üheleainsale juuraettevõttele, mistõttu läksime umbes-täpselt 50ndale korrusele, kus üks tore sekretär lubas meil linna kõrgemalt uurida.

Saime temaga jutu peale ning rääkisime, et soovime minna paljutõotavasse Bywater linnaossa, mis pidavat pärast 2005. aasta Katriina orkaani olema gängide poolt hõivatud ning seetõttu ohtlik ka päevasel ajal. Ta soovitas meil minna hoopis teisele poole NOLA, võttes pilvelõhkuja kõrvalt oranži trolli. Olgu ära mainitud, et ta kolleegist sekretäril oli koduses külmikus külmutatud krokodilliliha, mida me sel päeval edutult jahtisime :)

Läksime välja trolli ootama ning pärast ~40-minutilist ootamist tuli meie juurde kodutu, kes ütles, et teetööde tõttu on trollid asendatud bussidega, mis olid meist juba korduvalt mööda sõitnud! Läksime lõpuks bussi tahaossa ning meie iseäraliku aktsendi tõttu tegi juttu viiekümnendates hispaania keele professor, kes rääkis kohalikust ümbrusest ja kohtadest, kuhu kindlasti minna! Kui varem liikusime täiesti tundmatus suunas, siis pärast jutuajamist mõistsime ümbrust juba päris hästi :)

Täitsa hea tunne, et varasematest bussidest maha jäime!

Parim buss, millele sattuda!
Kui hispaania professor bussist väljus, tuli meie juurde teine kohalik, kes palus meil hispaanlase jutu täiesti ära unustada ning rääkis sellest, mis talle tundus õige ja huvitav! Temaga liitus noorem kohalik neiu ning tundsime end ekspertidena bussist isegi väljumata :)

Lõpuks hüppasime välja ülikoolide juures ja seadsime sammud filmivõteteni, mida bussist pilksamisi nägime. Kohale jõudes oli võte ise juba läbi, aga saime teada, et uhkes häärberis filmitakse sügisel ilmuvat komöödiaseriaali Screaming Queens! Kuulsate inimeste nimedega ma väga osav pole, aga mõni rohkem kursis olev inimene oleks neid üsna kindlasti teadnud :)

Kui kunagi telekas, siis teadke, et olime seal enne, kui see tuntuks sai!
Liikusime edasi suurde parki, kust jõudsime Magazine Street-ini, mis oli justkui pisike Bourbon Street koos pisikeste ja armsate poodide-kohvikutega. Hinnad olid tudengist eestlasele samuti palju mõistlikumad! Sain sellelt tänavalt ka oma elu parima jäätee elamuse - viimasel ajal on elamused peitunud väikestes asjades :)

Väike mõnus baar Magazine Street-il ning ülihea jäätee kogemus!
Õhtu möödus täpselt samamoodi nagu päev varemgi - mõnusa seltskonnaga esmalt mõnusa jõe ääres ning seejärel juba New Orleansi tuntuimal tänaval Bourbon Street-il.

Hotelli jõudes oli enne pealinna minekut jäänud magamiseks, hommikusöögiks ja pakkimiseks kuus tundi :)
Loe rohkem

Lugu Bruneist, teispool maakera olevast müsteeriumist

6 tunni pärast Istanbulis, 12h pärast Dubais ja 24h pärast Bruneis ehk riigis, kus kotitäie eksootilisuse kõrval võetakse varastelt käed ja abieluväliselt vahekorda astunutelt kividega elu. Kuna plaanis pole kumbagi, jääb mulle seesama eksootilisus ja muresid pole :)
Paari nädala eest suundusin linnulennult 10000km kaugusel olevasse islamiriiki just selliste mõtetega, mis jätavad tagantjärgi mõeldes Bruneist vägagi jõhkra esmamulje. Kohapeale jõudes pöörati mu eelarvamused pea peale aga minutitega, mistõttu proovin tehtut heastada järgnevate faktidega, mis mind ühel või teisel viisil paelusid:

1. Vihmametsadega Eesti teisel pool Maad
Riigi peamiste näitajate poolest on see Eestile maru sarnane. Esiteks on Brunei samamoodi pisike, kattes vaid kahe Saaremaa suuruse ala ning mahutades terves riigis umbes-täpselt Tallinna jagu inimesi. Teiseks, kui mets katab Eestis ligi pool pindalast, siis Bruneis on metsaprotsent veelgi suurem: 80! Seal on tegemist muidugi vihmametsadega :)

 2. Neli hooaega jagada neljaga ja meeletud äikesetormid
Bruneis on aasta läbi 30 kraadi sooja, mis tähendab, et nelja hooaega on näinud vähesed. Küll aga on seal suvekuudel taevas täis äikest: kui Eestis näeb äikesetormi reeglina vaid augusti algul, siis seal on tormine kuuldavasti üle kolme kuu järjest! Pärast seal viibitud kahte nädalat on mul päris hea ettekujutus, miks vihmametsasid kutsutakse nii ja missugused näevad välja sealsed ööd: https://youtu.be/BnpLKYvvgWk (video pole küll minu, aga annab väga hea ülevaate kogetust!).

3. Sünnipäeval keelatud rannas patrulli eest põgenemine
Kuna majutuskoht oli Lõuna-Hiina merest umbkaudu poole kilomeetri kaugusel, käisime mitmel õhtul kohalike ja rahvusvaheliste tudengitega mere ääres lõket tegemas, musitseerimas, ujumas ja üleüldse head aega veetmas. Küll aga on registreerimata koosviibimised illegaalsed ja trahvidega karistatavad, mistõttu pidime just minu sünnipäevaõhtul - kookospähklid lõkkel krõpsumas - jooksma ära rannavalve eest, mis lähenes meile nii maalt kui merelt.
Pärast väikest ehmatust saime õnneks pagema ja teistel päevadel taolist jooksu ette ei pidanud võtma :)

Pisikese kaameraga tuli sünnipäevapilt küll igati vinge, kuid kaotas taustalt nii mere kui ka mu püksid :)
4. Keskpäeval ujumiseks peab neli korda "duši all käima"
Kui öösel oli rannas mõnus, siis keskpäevast ujumist sai pidada kõike muud kui värskendavaks:
1) 20 minutit mereni kõndimist tähendas 20 minutit higistamist
2) ujuma jõudes oli vesi niivõrd soe, et värskendavat efekti peaaegu et ei olnudki
3) merest tagasi oma ruumi minemine tähendas taaskordset 20-minutilist higistamist
4) lõpuks tagasi jõudes pidi tänu kõigele eelnevale duši alla minema :)

 5. Öösiti meres vilkuvad neoonsinised tulukesed
Üks asi, mille üle ma siiani imestan, on öösiti iga vees tehtud liigutusega tekkivad neoonsinised tuled, mis pärineksid justkui Narnia-taolisest maailmast. Vesi täitus nagu väikeste tähekestega, mis tegid silmad suureks nii välismaalastel kui ka kohalikel, kelle jaoks oli öösiti meres ujumine midagi uut! Koju jõudes leidsin müsteeriumile vastuse: tegemist on planktonitega, kes proovivad end valgusega vaenlaste eest kaitsta.

Pilt pole "minu rannast" ega arvatavasti ka Bruneist, aga siit näeb hästi sedasama Narnia-maailma! Pilt: Doug Perrine
6. Alkohol ja tubakas keelatud
Erinevalt Eestist kui alkoholi poolt tuntud riigist ei leia mitte ühestki Brunei poest väiksematki pudelit ega suitsupakki. Vaatamata sellele hangitakse mõlemaid mustalt turult, kus näiteks pudel viskit maksab 30 kohalikku dollarit (20EUR). Kuna Brunei on naabriks vägagi vabale ja soodsale Malaisiale, käivad noored ca poole tunni autosõidu kaugusel oleval piiril pidutsemas ja nii alkoholi kui tubakat riiki sisse "smuugeldamas". Olgu mainitud, et alkoholi puhul saab 48 tunni jooksul tuua riiki kõige rohkem kaks liitrit kanget ja 12 purki lahjat alkoholi.

7. Noorte meelelahutus avalikult null, varjatult hull
Brunei noorte kõige suurem mure on meelelahutuse puudumine: pidusid kui selliseid pole seal üldse ning noormehed-neiud ei tohi omavahel vabalt lävida. Isegi majutuskohas oli kolm torni mõeldud tüdrukutele ja kolm torni üksnes poistele - ühe korra proovisime majutusruumides korraldada ühist istumist, aga turvamees ei peatanud seda mitte lärmi pärast, vaid neidude sisenemise tõttu poiste torni.
Kuna juba esimesel päeval õnnestus mul kohalike noortega saada hea kontakt, sain aimu ka Brunei noorte nn teisest poolest. Nimelt broneerivad nad seltskonna peale uhketes hotellides kortereid, kus - vähemalt minu silmis - muutuvad nad kordades vabamaks ja avameelsemaks kui avalikus ruumis viibides. Lisaks alkoholile ja suitsudele, mis tavapäraselt keelatud, oli pidudel ka tavapäratult palju kanepit.

Universiti Brunei Darussalam majutustornid: kahes poisid, kahes tüdrukud. Ja vahepeal on turvamees :)
8. Kuidas kaotada käsi-jalgu või kividega elu
Äsja 2009. aastal jõustunud islami seadus ehk šariaat näeb tõepoolest ette, et vägistamise, abieluvälise vahekorra ja samasoolise suguühte eest visatakse islamiusku inimesed kividega surnuks. Küll on tegemist väga haruldase juhtumiga, sest vahelejäämiseks on tarvis nelja tunnistajat, keda kumbki osapool ei tohi tunda ja kes peavad peale sattuma täpselt samal hetkel. Lisaks, olenevalt varguse tõsidusest, võib seaduse kohaselt varastel amputeerida nii käsi kui ka jalgu.
Paraku on meedia (ja minusugused jõhkrate faktide otsijad) seda kõike võimendanud, mistõttu jääb mulje riigist kui väga hullust ja veidi ohtlikust paigast. Tegelikkuses hoiab taoline kord riigist eemal suuremat kuritegevust, mistõttu võib Bruneid pidada sealses piirkonnas üheks turvalisimaks riigiks.

9. Water Village ehk maailma suurim vee peale ehitatud linn
Üks huvitaimatest paikadest, kus ma Bruneis käisin, oli 42-st külast koosnev Kampong Ayer ehk Water Village, kus vee peale olid ehitatud vaiadele toetuvad majad, milles elab ligi 40000 inimest! Kujutage ette, kui kõik pärnakad elaksid vee peal :) Antud kohas oli olemas justkui kõik eluks vajalik: politseijaoskond, mošee, poed, söömiskohad, erinevad koolimajad, aga ka tuletõrjekeskus!

Tükike Brunei vanimast asustusest!
10. 0% kõndimist, 100% autoga liiklemist
Kohalikele noortele tundus uskumatu, kui mina ja teised eurooplased tahtsime kõndida 200 meetrit eemal olevasse hoonesse, sest nemad lihtsalt ei kõnni! Nad pakkusid ka kõige väiksemate vahemaade peale küüti, sest kütus maksab seal ikka uskumatult vähe - 0,35€ liitri kohta (!) - ja väljas on kohalike meelest liiga soe. Kõnniteid kui selliseid on seal väga, väga vähe.

11. Nafta-sõltlased
Odav kütusehind tuleneb riigi suurtest naftavarudest, millest pea terve nende majandus on juba aastakümneid sõltunud. 1980ndatel oli Brunei näiteks Aasia rikkaim riik, mille SKP inimese kohta oli üle kahe korra suurem kui Jaapanil ja üle viie korra suurem kui praegusel maailma tipul Singapuril! Küll aga on sõltuvus naftast muutnud bruneilased mugavaks: kui teised riigid pidid kitsikusest väljumiseks end igakülgselt jõudsasti arendama, siis Brunei istus enda nafta otsas.
Nüüd ollakse sama näitaja järgi endiselt maailma parima viie hulgas, kuid eeldatavasti saab nafta ligi 25 aasta pärast otsa. Seetõttu, kuna seni pole veel alternatiive leitud, pannakse suurt rõhku turismile ja ettevõtlusele, millest mõlemad meenutavad suuresti Eesti suundi.

12. Tasuta ülikooliõpingud & kohustuslik semester välismaal
Kohalikud on väga uhked oma tasuta kõrghariduse üle. Küll aga ei tule see mitte maksudest, vaid jällegi naftast. Veelgi rohkem pani mind imestama aga see, kui palju sooviti enda haridust muuta rahvusvahelisemaks: kõik kohalikud peavad - olenemata erialast - vähemalt ühe semestri veetma välismaal (või looma alternatiivina oma ettevõtte). Lisaks antakse suuri toetusi välismaalastele, kes oma õpinguid just Bruneis alustavad.
Muidugi hindavad kohalikud kinni makstud nn vahetusõpilase kogemust väga, aga kuna ülikool jagas fakte oma rahvusvahelistest ranking-utest pea igas võimalikus kommunikatsioonikanalis, jäi mul mulje, et suurim põhjus kohustuslikuks välissemestriks on parandada oma positsiooni ülikoolide pingereas.

13. Meeletud road, "millimallika segu" ja ülekaalulisus
Süüa sai seal meeletult! Programmil oli ette nähtud viis söögikorda päevas: hommiku-, lõuna- ja õhtusöök ning lisaks kaks värskendamiseks mõeldud snäkki, mis andsid julgesti lõuna mõõdu välja! Riisi oli seal sama palju ja rohkemgi kui eestlastel kartuleid, küll aga kombineeritud igasuguste huvitavate ja eksootiliste maitsetega. Kõige rohkem mainisid kohalikud jahust ja veest segatud hõrgutist ambuyati, mis on läbipaistev ja maitsetu ning meenutab süües ja neelates tunnet, justkui läheks kurgust alla millimallikas. Enamasti segatakse seda muidugi (minu jaoks) meeletult vürtsikate kastmetega!
Ühest küljest olid sedavõrd tihedad ja suured road märk külalislahkusest, kuid teisalt pani see mõtlema kohalike tervise peale. 8% kõikidest bruneilastest pole mitte ainult ülekaalulised, vaid koguni rasvunud, millele ei aita kohe kindlasti kaasa üksnes autodega liikumine.

Toit siis kui üle poole on juba läinud! Roosa-mustas korvis on seesama kurikuulus ambuyat.
14. Kohustuslik kanda aasta läbi pikki pükse ja higistada
Programmi avamispäeval sain suure šoki osaliseks: olles avamiseks valinud kena ja esindusliku särgi ning vägagi elegantsed lühikesed püksid, tuli üks korraldajatest ~20 minutit enne algust mu juurde ja ütles vabandades, et tal on küll väga kahju, aga ta ei saa mul lasta lühikeste pükstega aktusel osaleda. Bruneis on nimelt väga jäik riietumisetikett suurematel sündmustel, kuid ka enamikul tööpostidest, sest vaatamata ilmale nõutakse töötajatelt pikki riideid.
Õnneks pakkus korraldaja mulle küüti majutuskohta ja tagasi ehk jõudsin oma kohale tagasi õigeks ajaks ja varasemast veelgi esinduslikumalt.

15. Kuue kuuga kaks sultaniriiki kahest 
Huvitav fakt, mille sain teada alles reisi lõpus, on tõsiasi, et maailmas on vaid kaks täielikku sultaniriiki, Brunei ja Omaan, millest mõlemasse olen kokkusattumuste tõttu sel aastal jõudnud. Küll aga peetakse ka Indoneesias ja Malaisias mõndasid piirkondi sultanaatideks, mistõttu tuleb sinna kanti kindlasti naasta :)

Brunei jättis mulle meeletult sümpaatse ja sõbraliku mulje: kohalikud tuttavad-sõbrad aitasid pea kõigega ning sain väga suures koguses pakkumisi minna erinevatesse Brunei paikadesse, millele tuli ajanappuse tõttu paraku ära öelda. Sestap tuleb teinekord minna pikemalt ja uhkemalt!
Sedasi tundub Maa ikka pisikene küll!
Loe rohkem

Lugu sellest, kui palju saab sitast teha saia

Paari nädala eest hakkasid netiavarustes liikuma pildid ilustatud purgist ja seal sees olevast liivast ning iseäralikust pruunist pallikesest. Kes veidi rohkem uudistas, sai üsna pea teada, et liiv on pärit Omaani kõrbest ja omapärane pallike ei kuskilt mujalt kui 4000 kilomeetri kaugusel elava kaameli seedeelundkonnast.

Kui kõrvale jätta küsimus purgi ja selle sisu olemuse kohta, oli populaarseim ühesõnaline küsimus oodatavalt nii mulle kui mitmetele pabula sõpradele, et miks. Vastuse leidmiseks tuleb alustada aga tiba kaugemalt ehk paigast, kust idee sai alguse.

Fekaalide immuunsed detektorid
Välismaal käies pole ma kunagi olnud suur suveniiride fänn. Eksootilised lipud ja külmkapimagnetid tunduvad kuidagi tavapärased, šokolaaditahvlid ja -kommid ehk grammike paremad, kuid siiski mitte nii ehedad, kui võiks. Kuna pärast nädalapikkust Omaani kõrberetke pidi kodumaale kaasavõetav minu silmis olema midagi omapärast just tollele konkreetsele liivamerele, oli valik lihtne: mitmekümne kilomeetrisi teekondi läbi rännanuna olid mulle silma jäänud vaid liivaterad, päike ja kaamelid. Kuna päikest ja kaamelit seljakotiga kaasa ei saa võtta, täitsin pudeli kõrbeliiva ja kaamelipabulaga, lootes probleemideta läbida kolm koduteel eesootavat lennujaama.

Etteruttavalt jäädvustus Pet Puupi esimesest sünnipäevast koos kahe parima sõbra ja iseäraliku tordiga :)
Detektorid fekaalidele ei reageerinud, mistõttu jõudsin sekeldusteta Tartusse, kus hakkasid pihta seiklused, mis said tuntuks Pet Puupi nime all.

Pabulaga väljakutsele vastu
Võtsin vastu vägagi alternatiivse kontseptsiooniga väljakutse, millega puutuvad kokku inimesed kõikvõimalikest eluvaldkondadest: muusikud peavad leidma endale omase ning samas kuulajaid kõnetava stiili, tööturule sisenev noor peab looma endast tööandjate jaoks võimalikult konkurentsivõimelise pildi, alustavad ettevõtjad peavad edukuse tagamiseks looma firmamärgi, mis jõuaks sihtgrupini ja tekitaks usaldusväärsust. Ka mitmete teiste eluaspektide puhul on oluline luua kuvand iseendast või mõnest asjast, mis peegeldaks loojale meelepäraseid väärtusi ja põhimõtteid ning mis talletuks inimeste mäludes just selliste mõtete ja emotsioonidega nagu teadlikult kujundatakse.

Et katse millelegi kuvand luua oleks eriti illustreeriv, hakkasin sammhaaval mainet kujundama eelnevalt mainitud Omaanist pärit ekskremendile, millest lahti saamiseks ollakse harilikult valmis peale maksma.

Petpuupilik mainekujundusplaan
Iga bränd algab suuremast ideest ehk eesmärgist, mis oli Pet Puupi puhul – nagu nimestki võib järeldada – kohelda junni kui ustavast kaaslasest lemmiklooma. Erinevalt teistest loomadest vajab „ta“ kordades vähem hoolitsust ja vaeva, toitmist ja tähelepanu ning kõige tipuks ei pea „temaga“ mitu korda päevas õues käima, et ta oma põit tühjendada saaks. Pet Puup on hea kuulaja, ei hammusta, haugu ega küünista ning tõmbab rohkem uudishimulikke pilke kui kõige pehmema karvaga kutsikas. Lühidalt öeldes sobib ta nii kiire eluviisiga kooli- ja tööinimestele kui ka koduhoidjatele: Pet Puup vajab täpselt nii palju, kui talle antakse.

Edasi pidin planeerima, kuidas edastada kõike kirjeldatut Pet Puupi kuvandi kaudu ka teistele. See tähendab, et tuli mõelda nii kanalitele kui ka sõnumitele, millega eelnevalt mainitud väärtusi edasi anda. Otsustasin lisaks uudishimu tekitamisele Pet Puupi iga päev kaasas kandes keskenduda ka sotsiaalmeediale – Tumblr, Instagram, Facebook ja Twitter –, mida enda vaeva vähendamiseks sünkroniseerisin. Olgu ära mainitud, et iga kanali puhul tuli juba eos uurida, kunas ja kuidas saavad postitused ja pildid kõige enam nii ühekordseid vaatajaid kui ka püsivaid jälgijaid.

Pet Puupi esinduslik välimus pärast ostlemist oli igati pilkupüüdev!
Kui kanalid valitud, tegin sotsiaalmeediaplaani ehk nädalase tabeli, kus valisin igale päevale fookuse ja lisasin kõikidele platvormidele ka vastavasisulise kommentaari. Kui esimene päev oli pühendatud salapärasuse tekitamisele ja inimeste ettevalmistamisele, siis teine Pet Puupi ja ta saamisloo tutvustamisele juba detailsemalt ning alates kolmandast päevast sai teda näidata juba hoopis rohkematest külgedest – ostlemine, vannitamine, pidutsemine ja palju muud.

Lisaks väärtustele, sõnumitele ja kanalitele tuli mõelda ka visuaalidele, mida peetakse sageli üheks brändi olulisimaks osaks. Pet Puupi puhul oli sotsiaalmeedias kasutamiseks mõeldud fotode loomine pea et omapäraseim osa tervest maine loomise protsessist, kuna pidin vastama küsimusele, kuidas kaunistada junni nii, et see näeks välja esinduslik. Pärast junni ja liiva püreepurki asetamist, Kuukivi Helmepoest aksessuaaride hankimist ja värviliste paberite, kääride ja liimiga mässamist suutsime fotograaf Argo abiga luua fotoseeria, mis näitas Pet Puupi kõige paremast valgusest. Usutavasti jääb fotosessioon meie kõigi jaoks unikaalseks ja viimaseks omalaadsete seast.

Eksperimendinädala tulemused
Juba enne katse planeeritavat algust suutsin hakkama saada iseäraliku prahmakaga, ühendades Pet Puupi Instagrami iseenesele teadmata isikliku näoraamatu kontoga. Seeläbi sai pildiplatvorm täiesti ootamatult ja ilma igasuguse ettevalmistuseta 100 jälgijat, kel polnud esialgu vähimatki aimu, mis neid ees ootab.

Pet Puupi võrdlemisi kirju Instagrami-konto sai eksperimendi käigus nii mõnegi jälgija :)
Eksperimendinädala esmaspäeva varahommikul oli aga sedavõrd lihtsam postitada lemmikloomast esimesi fotosid nii Vabadussillal poseerimas, fotosessiooni nautimas kui ka majandusarvestuse eksamil õppejõudu asendamas. Samuti aitasid koorekiht Pet Puupi esimesi sõpru oma „meeldimistega“ iseäralikku kodulooma teistelegi levitada.

Mida päev edasi, seda rohkemate inimesteni Pet Puup jõudis ja seda enam andsin vastuseid ja kommentaare oma uue lemmiku kohta. Eriti hästi tuli see ilmsiks teda nii koolis kui linnapildis endaga kaasas kandes, mil tema kodupurki kattis stiilne tuule ja vihma eest kaitsev roheline mütsike ning Pet Puupile eritellimusega disainitud oranž „ridikül“. Rohkelt sai ta tähelepanu ka peopiltidega, mil käis kaaspabulatega diskol ja pidas oma esimest, nädala vanuseks saamise sünnipäeva.

Inimeste jaoks tundus olevat igati harjumuspärane, kui otsustasin brändi loomisel kasutada Facebooki võimalusi veelgi laiemalt, liitudes kolme „tutvuse“ grupiga, kus avarate dekolteedega neiud soovivad leida kuuspakiga poisse ja vastupidi. Edastasin sinna nimelt Pet Puupi eest soovi tutvuda nii poiste, tüdrukute kui ka eelmistest kategooriatest välja jäänutega, mispeale sai ta lisaks rohketele klikkidele mitmeid jagamisi, suurendades brändi levikut.

Pet Puupi esimene, nüüdseks juba nostalgiline klubiskäik
Kui levima hakkas pildiga õpetus, kuidas tõbist Pet Puupi hommikuse võileiva kõrval vannitada, kuulsin mitmelt kodulooma sõbralt arvamust junnist kui naljast, mis on läinud grammike üle piiri. Valdav osa inimesi oli aga terve nädala jooksul positiivselt meelestatud ja igati huvitatud sellest, kust ta pärit on, mida temaga koos teha saab ja – mis kõige tähtsam – mis väärtusi ta endas kannab.

Pet Puupi jagatud õppetunnid
Nädalane mainekujundus olnuks kindlasti veelgi õnnestunum, kui Pet Puup kandnuks endas sisukamat sõnumit kui pelgalt „omapärane Omaanist pärit koduloom, kellega on tavapärastest lemmikutest kordades kergem ümber käia“. Sestap, kui Pet Puupis peitunuks suurem, põhjalikum ja üllam idee, olnuks ta niigi inforohkes ühiskonnas teiste infojupikeste seast veelgi eredamalt välja paistnud. Lisaks tuleb tõdeda, et vaatamata sotsiaalmeedia sünkroniseerimisele oli neli kanalit ühe nädala jaoks veidi liiga palju: võrdlemisi rohkeklikiliste Instagrami, Tumblri ja Facebooki kõrval jäi Twitteri potentsiaal kasutamata.

Seitsme päeva vältel toimunud eksperimendi idee oli näitlikustada kampaania ja brändi loomise protsessi, mistõttu võib vaatamata saadud õppetundidele pidada katset kordaläinuks: Pet Puup jõudis oma välimuse, olemuse ja looga päevast päeva aina rohkemate austajateni. Ühtlasi andis katse kinnitust mainekujunduse põhitõdedele: olenemata elukutsest, projektist, brändist või eesmärgist tuleb mõelda loodavale väärtusele ehk sellele, mida kuvandi olemus selgesti määratletud sihtgrupile pakub. Seejärel peaks mõtlema sõnumitele, millega väärtust edasi anda, kanalitele, kus sõnumeid levitada, ja muidugi ka sobivatele illustratsioonidele, mis kõigele eelnevale vürtsi ja ligitõmbavust lisavad.

Lugu ilmus esialgu ajakirjas Ole Rohkem: http://olerohkem.ee/kui-palju-saab-teha-sitast-saia/
Loe rohkem

Lugu teekonnast nii kutse- kui kõrghariduseni

Gümnaasium, ülikool, rikkaks – just sedaviisi kõlab veidi kohandatud lause ühiskonna poolt oodatavast haridusteest ja selle jätkust. Ometi olen praeguseks hetkeks jõudnud olukorda, kus gümnaasium on läbi ja ega rikkuski kaugel ole, kuid muutunud on vahepealne – olen lisaks ülikooliõpingutele omandamas ka kutseharidust.

Õpinguid kutsekoolis ei alustanud ma aga kohe pärast keskkooli, vaid erinevate edetabelite põhjal maailma saja parima kõrgkooli hulka kuuluvas Aarhusi Ülikoolis Taanis, kus asusin õppima rahvusvahelise kommunikatsiooni ja multimeedia erialal. Õpe oli sobiv, kuid linna väiksuse ja eneseteostusvõimaluste puudumise tõttu otsustasin pärast esimest semestrit naasta kodumaale.

Äkiline suunamuutus
Täiendamisvõimalusi otsides avastasin enda jaoks üllatuslikult Tartu Kutsehariduskeskuse loodusturismikorralduse eriala, mille saab keskhariduse baasil omandada kahe aastaga. Mulle kui loodus- ja reisimishuvilisele noormehele tundus see igati sobivat.

Autor: A. Schaff
Minu jaoks oli nn vastuvoolu liikumist omamoodi huvitav alustada: kutseõpinguplaani tuttavate ja sõpradega jagades läksid nii mõnegi kaaslase silmad pärani ning suule ilmus varjatud muie. Taolise karjäärivaliku tavapäratust ilmestab ka 2012. aastal Praxise poolt tehtud uuring, mille kohaselt suundus toona kutsekooli vaid 7% gümnaasiumilõpetajatest.

Varasemate õpilasrohkete klassidega võrreldes oli kutseõpe esialgu üllatav, sest esimese poolaasta vältel jäi mu kursusel sõelale vaid kümme õpilast, kellel igaühel põnev taust ja lugu. Erinevalt levinud stereotüübist kutsekooli õpilastest kui laiskadest lontrustest, kes asuvad ülikooliharidust omandavatest õpilastest erialase kompetentsuse poolest madalamal tasemel, olen veetnud kaks aastat inimestega, kes tunnevad õpitava eriala vastu suurt kirge ja huvi. Grupi keskmine vanus ulatub ligi 30ni – kui pooled on võrdlemisi kogenematud, siis mitmetel on erialast töökogemust üle kümne aasta, mistõttu saab kogemustel põhinevaid õpetusi lisaks õpetajatele ka praktikutest kaasõpilaste käest.

Kaks kooli, kolm kodu
Kutsekooli õpilaseks saamisele järgnenud sügisel astusin samal ajal ka Tartu Ülikooli. Asusin õppima ettevõttemajandust, milles nägin võimalust oma kahte õppekava ühildada. See valik tähendas aga vajadust väga põhjaliku ajaplaneerimise järele.

Sain püsikliendistaatuse bussis number neli!
Loodusturismikorraldus on siiamaani üks mitmetest Tartu Kutsehariduskeskuse sessioonõppega erialadest, mis tähendab nelja nädalat iseseisvat tööd ning ühte nädalat arvestusi. Kui neli nädalat ülikooli ja iseseisvat õppetööd on sõltuvalt inimesest võimalik omavahel üsna muretult kombineerida, siis mõlema kooliga ühtiv nädal on logistiliselt kordades keerulisem: olen saanud püsikliendiks linnaliini bussis number 4, millega sõidan koolide „kontaktnädalal“ päevas kaks korda ühest linnaotsast teise ja tagasi.

Planeerimise teeb lisaks Tartu Ülikooli paindlikkusele kergemaks ka Tartu Kutsehariduskeskuse poolne vastutulelikkus – keskhariduse baasil õppijate puhul võetakse iseenesestmõistetavalt, kui õpilased peavad töö või teise kooli tõttu paar minutit varem lahkuma või mõnest ainest puuduma. Peaasi, et lõpuks saaks teema selgeks ja vajalikud tööd tehtud.

Lõputud valikud
Praeguseks hetkeks on mul pärast kahte õppeaastat jäänud kutseõppe läbituks kuulutamiseni vaid lõputöö viimistlemine. Kogemus on avardanud mu silmaringi lisaks erialastele teadmistele ka Eesti haridusmaastikul toimuva kohta. Olen mõistnud seda, et olgu tegemist majandustudengi, ajakirjaniku või juristiga, teiste seast välja paistmiseks tuleb teha rohkem, kui kohustuslikus õppekavas ette nähtud. Tänapäeval on võimalusi ja valdkondi, milles end arendada, lõputult – tuleb neist vaid kinni haarata ning saadud kogemused ja teadmised enda kasuks tööle panna.

Lugu ilmus algselt ajakirja OLE ROHKEM veebilehel: http://olerohkem.ee/ulikool-ja-kutsekool-kui-teineteist-taiendav-abielupaar/
Loe rohkem
Tellimine: Postitused (Atom)