Lugu sellest, kuidas kiire seedesüsteemiga kõrbematkaks valmistuda

17:55 connecting cultures , häda , kõrb , kõrbematk , kõrberetk , liiv , number kaks , omaan , oman , skorpionid , tualett , vets , Väljamaa , wc 0Kommentaarid

Umbes-täpselt päevakese pärast maandun pärast Stockholmis ja Dubais parfüümide katsetamist sultaniriigi Omaani pealinnas Muscatis. Sellest omakorda 24 tundi hiljem alustan projekti Connecting Cultures raames 9 araabia ja 8 euroopa kultuuritaustaga noormehega 6-tunnist teekonda sisemaisesse kõrbesse, kus kõikidelt võetakse ära igasugused elektroonilised vidinad ja ebavajalikud esemed. Asemele saame üksnes seljakoti, kus on sees vaid kõige vajalikum, et neli päeva keset kõrbe edasi liikuda ja ellu jääda:

• 1) Jalanõud, mis kaitseksid skorpionite eest
• 2) Araabia maadele omane sall, et end liivatormide eest kaitsta
• 3) Magamistarbed ehk magamiskott ja telk
• 4) 3 liitrit vett päevas, millest peab piisama nii joogiks, pesuks kui kõigeks muuks
• 5) Toidumoon
• 6) Vetsupaberirull või kaks

Lisaks kõigele eelnevale on meid toetamas 3-4 kaamlit, keda hakkame grupiga jagama.

Kõik tundub tulevat niivõrd lahe ja enneolematu! Ma lihtsalt väga kahtlen, et mul lähitulevikus või üldse kunagi tekiks võimalust ligi 20 võhivõõra kutiga, kellest pooled on konservatiivsetest Araabia riikidest, minna mitmepäevasele matkale... ja seda veel kõrbesse!

Aga kus ma saaksin ...

Kõiges ilusas ja huvitavas peitub aga ka pahempool. Mind kummitab üks pisike mure, mis seostub eelnevalt väljatoodud nimekirjas kuuenda punktiga, mis - kahjuks või õnneks - hakkab keset tühermaad pakkuma palju lõbu: mul on nimelt kaunis kiire seedesüsteem.
Möödunud nädalal naasesin Walesis toimunud koolituselt, kus olime küll väga hea toidu peal, kuid kus suutsin 7 päeva jooksul veeta vetsus veidi pikemat aega keskmiselt kolm korda päevas. Nüüd võib vaid ette kujutada, mis juhtub mitmeid päevi kõrbes veetes, kui toitutakse vaid keskmisest kõvasti vürtsikamatest kohalikest paladest!

Nagu iseenesestmõistetavaltki võib arvata, pole keset silmapiirini ulatuvaid liivamasse mingisuguseid pisikesi putkasid. On vaid needsamad ligi 20 noormeest, kelle asemel võib häda korral sõbruneda luidetega, mille taga oleks kõik peaaegu et delikaatne. Küsinud eelmisel aastal sarnasel projektil kogetu kohta, tekib murekoht aga siis, kui luiteid pole ja ees on meeletu org, mille pikkus ulatub kilomeetritesse ja kus kõik väiksemadki nurgad on paista. Loodetavasti on võimalik teistest veidi tahapoole jääda ja paluda pilk hoida eespool ...

Liivaalune ja -pealne täis üllatusi

Kui sobiva paiga leidmine on keeruline, siis ehk suuremgi hirm seisneb aga pikemalt kükitades selles, mis on liiva peal ja mis peitub selle sees. Omaani kõrbes on nimelt väga-väga mitmeid loomaliike, kellega kohe üldse ei tahaks kokku puutuda. Mitmesugused rotid, araabia kobra (Naja arabica) ja erinevad skorpionid, kellest kahte peetakse maailma mürgiseimateks: Fat-Tailed Scorpion (Androctonus) ja Deathstalker Scorpion (Leiurus quinquestriatus).

Androctonus mauritanicus ehk üks neist, kes minu häda võib segada!

Tavapärased pidid olema rotid, kes on ohutud, kuid jooksevad ebameeldivalt üle varvaste. Ei ole hullu, kannatab ära! Teine lugu on skorpionitega. Päeva jooksul on kõik korras, sest nad kaevavad end kuumava päikese ja tulise liiva eest sügavale maa sisse. Probleem tekib aga perioodil, mil päike on peitu läinud, ehk õhtu, öö ja hommik. Kuidas käituda, kui häda tekib pärast kella viit ehk just siis, kui päike on loojunud ja ei ole täpselt näha, mis jalge all ringi siblab? Ma kohe üldse ei kipu oma asja ajades kellegi teise elu segama... eriti kui seda teist peetakse omataoliste seas maailma mürgiseimaks!

Kui päris aus olla, siis hetkel pole mul vähimatki aimu, kuidas eelmainitud "katsumusest" üle olla. Kindlasti väldin suurtes kogustes datleid ja halvaad (aitäh soovituste eest, Indrek!). Vaatan ette, kuhu astun ja kuhu istun, ning võtan kaasa paar ekstra rulli. Ja naastes annan teada, kuidas mul läks. Mitte liiga detailselt, kuid siiski :)

Google'ist leitud miraaž!