Kuvatud on postitused sildiga omaan. Kuva kõik postitused

Lugu sellest, kui palju saab sitast teha saia

Paari nädala eest hakkasid netiavarustes liikuma pildid ilustatud purgist ja seal sees olevast liivast ning iseäralikust pruunist pallikesest. Kes veidi rohkem uudistas, sai üsna pea teada, et liiv on pärit Omaani kõrbest ja omapärane pallike ei kuskilt mujalt kui 4000 kilomeetri kaugusel elava kaameli seedeelundkonnast.

Kui kõrvale jätta küsimus purgi ja selle sisu olemuse kohta, oli populaarseim ühesõnaline küsimus oodatavalt nii mulle kui mitmetele pabula sõpradele, et miks. Vastuse leidmiseks tuleb alustada aga tiba kaugemalt ehk paigast, kust idee sai alguse.

Fekaalide immuunsed detektorid
Välismaal käies pole ma kunagi olnud suur suveniiride fänn. Eksootilised lipud ja külmkapimagnetid tunduvad kuidagi tavapärased, šokolaaditahvlid ja -kommid ehk grammike paremad, kuid siiski mitte nii ehedad, kui võiks. Kuna pärast nädalapikkust Omaani kõrberetke pidi kodumaale kaasavõetav minu silmis olema midagi omapärast just tollele konkreetsele liivamerele, oli valik lihtne: mitmekümne kilomeetrisi teekondi läbi rännanuna olid mulle silma jäänud vaid liivaterad, päike ja kaamelid. Kuna päikest ja kaamelit seljakotiga kaasa ei saa võtta, täitsin pudeli kõrbeliiva ja kaamelipabulaga, lootes probleemideta läbida kolm koduteel eesootavat lennujaama.

Etteruttavalt jäädvustus Pet Puupi esimesest sünnipäevast koos kahe parima sõbra ja iseäraliku tordiga :)
Detektorid fekaalidele ei reageerinud, mistõttu jõudsin sekeldusteta Tartusse, kus hakkasid pihta seiklused, mis said tuntuks Pet Puupi nime all.

Pabulaga väljakutsele vastu
Võtsin vastu vägagi alternatiivse kontseptsiooniga väljakutse, millega puutuvad kokku inimesed kõikvõimalikest eluvaldkondadest: muusikud peavad leidma endale omase ning samas kuulajaid kõnetava stiili, tööturule sisenev noor peab looma endast tööandjate jaoks võimalikult konkurentsivõimelise pildi, alustavad ettevõtjad peavad edukuse tagamiseks looma firmamärgi, mis jõuaks sihtgrupini ja tekitaks usaldusväärsust. Ka mitmete teiste eluaspektide puhul on oluline luua kuvand iseendast või mõnest asjast, mis peegeldaks loojale meelepäraseid väärtusi ja põhimõtteid ning mis talletuks inimeste mäludes just selliste mõtete ja emotsioonidega nagu teadlikult kujundatakse.

Et katse millelegi kuvand luua oleks eriti illustreeriv, hakkasin sammhaaval mainet kujundama eelnevalt mainitud Omaanist pärit ekskremendile, millest lahti saamiseks ollakse harilikult valmis peale maksma.

Petpuupilik mainekujundusplaan
Iga bränd algab suuremast ideest ehk eesmärgist, mis oli Pet Puupi puhul – nagu nimestki võib järeldada – kohelda junni kui ustavast kaaslasest lemmiklooma. Erinevalt teistest loomadest vajab „ta“ kordades vähem hoolitsust ja vaeva, toitmist ja tähelepanu ning kõige tipuks ei pea „temaga“ mitu korda päevas õues käima, et ta oma põit tühjendada saaks. Pet Puup on hea kuulaja, ei hammusta, haugu ega küünista ning tõmbab rohkem uudishimulikke pilke kui kõige pehmema karvaga kutsikas. Lühidalt öeldes sobib ta nii kiire eluviisiga kooli- ja tööinimestele kui ka koduhoidjatele: Pet Puup vajab täpselt nii palju, kui talle antakse.

Edasi pidin planeerima, kuidas edastada kõike kirjeldatut Pet Puupi kuvandi kaudu ka teistele. See tähendab, et tuli mõelda nii kanalitele kui ka sõnumitele, millega eelnevalt mainitud väärtusi edasi anda. Otsustasin lisaks uudishimu tekitamisele Pet Puupi iga päev kaasas kandes keskenduda ka sotsiaalmeediale – Tumblr, Instagram, Facebook ja Twitter –, mida enda vaeva vähendamiseks sünkroniseerisin. Olgu ära mainitud, et iga kanali puhul tuli juba eos uurida, kunas ja kuidas saavad postitused ja pildid kõige enam nii ühekordseid vaatajaid kui ka püsivaid jälgijaid.

Pet Puupi esinduslik välimus pärast ostlemist oli igati pilkupüüdev!
Kui kanalid valitud, tegin sotsiaalmeediaplaani ehk nädalase tabeli, kus valisin igale päevale fookuse ja lisasin kõikidele platvormidele ka vastavasisulise kommentaari. Kui esimene päev oli pühendatud salapärasuse tekitamisele ja inimeste ettevalmistamisele, siis teine Pet Puupi ja ta saamisloo tutvustamisele juba detailsemalt ning alates kolmandast päevast sai teda näidata juba hoopis rohkematest külgedest – ostlemine, vannitamine, pidutsemine ja palju muud.

Lisaks väärtustele, sõnumitele ja kanalitele tuli mõelda ka visuaalidele, mida peetakse sageli üheks brändi olulisimaks osaks. Pet Puupi puhul oli sotsiaalmeedias kasutamiseks mõeldud fotode loomine pea et omapäraseim osa tervest maine loomise protsessist, kuna pidin vastama küsimusele, kuidas kaunistada junni nii, et see näeks välja esinduslik. Pärast junni ja liiva püreepurki asetamist, Kuukivi Helmepoest aksessuaaride hankimist ja värviliste paberite, kääride ja liimiga mässamist suutsime fotograaf Argo abiga luua fotoseeria, mis näitas Pet Puupi kõige paremast valgusest. Usutavasti jääb fotosessioon meie kõigi jaoks unikaalseks ja viimaseks omalaadsete seast.

Eksperimendinädala tulemused
Juba enne katse planeeritavat algust suutsin hakkama saada iseäraliku prahmakaga, ühendades Pet Puupi Instagrami iseenesele teadmata isikliku näoraamatu kontoga. Seeläbi sai pildiplatvorm täiesti ootamatult ja ilma igasuguse ettevalmistuseta 100 jälgijat, kel polnud esialgu vähimatki aimu, mis neid ees ootab.

Pet Puupi võrdlemisi kirju Instagrami-konto sai eksperimendi käigus nii mõnegi jälgija :)
Eksperimendinädala esmaspäeva varahommikul oli aga sedavõrd lihtsam postitada lemmikloomast esimesi fotosid nii Vabadussillal poseerimas, fotosessiooni nautimas kui ka majandusarvestuse eksamil õppejõudu asendamas. Samuti aitasid koorekiht Pet Puupi esimesi sõpru oma „meeldimistega“ iseäralikku kodulooma teistelegi levitada.

Mida päev edasi, seda rohkemate inimesteni Pet Puup jõudis ja seda enam andsin vastuseid ja kommentaare oma uue lemmiku kohta. Eriti hästi tuli see ilmsiks teda nii koolis kui linnapildis endaga kaasas kandes, mil tema kodupurki kattis stiilne tuule ja vihma eest kaitsev roheline mütsike ning Pet Puupile eritellimusega disainitud oranž „ridikül“. Rohkelt sai ta tähelepanu ka peopiltidega, mil käis kaaspabulatega diskol ja pidas oma esimest, nädala vanuseks saamise sünnipäeva.

Inimeste jaoks tundus olevat igati harjumuspärane, kui otsustasin brändi loomisel kasutada Facebooki võimalusi veelgi laiemalt, liitudes kolme „tutvuse“ grupiga, kus avarate dekolteedega neiud soovivad leida kuuspakiga poisse ja vastupidi. Edastasin sinna nimelt Pet Puupi eest soovi tutvuda nii poiste, tüdrukute kui ka eelmistest kategooriatest välja jäänutega, mispeale sai ta lisaks rohketele klikkidele mitmeid jagamisi, suurendades brändi levikut.

Pet Puupi esimene, nüüdseks juba nostalgiline klubiskäik
Kui levima hakkas pildiga õpetus, kuidas tõbist Pet Puupi hommikuse võileiva kõrval vannitada, kuulsin mitmelt kodulooma sõbralt arvamust junnist kui naljast, mis on läinud grammike üle piiri. Valdav osa inimesi oli aga terve nädala jooksul positiivselt meelestatud ja igati huvitatud sellest, kust ta pärit on, mida temaga koos teha saab ja – mis kõige tähtsam – mis väärtusi ta endas kannab.

Pet Puupi jagatud õppetunnid
Nädalane mainekujundus olnuks kindlasti veelgi õnnestunum, kui Pet Puup kandnuks endas sisukamat sõnumit kui pelgalt „omapärane Omaanist pärit koduloom, kellega on tavapärastest lemmikutest kordades kergem ümber käia“. Sestap, kui Pet Puupis peitunuks suurem, põhjalikum ja üllam idee, olnuks ta niigi inforohkes ühiskonnas teiste infojupikeste seast veelgi eredamalt välja paistnud. Lisaks tuleb tõdeda, et vaatamata sotsiaalmeedia sünkroniseerimisele oli neli kanalit ühe nädala jaoks veidi liiga palju: võrdlemisi rohkeklikiliste Instagrami, Tumblri ja Facebooki kõrval jäi Twitteri potentsiaal kasutamata.

Seitsme päeva vältel toimunud eksperimendi idee oli näitlikustada kampaania ja brändi loomise protsessi, mistõttu võib vaatamata saadud õppetundidele pidada katset kordaläinuks: Pet Puup jõudis oma välimuse, olemuse ja looga päevast päeva aina rohkemate austajateni. Ühtlasi andis katse kinnitust mainekujunduse põhitõdedele: olenemata elukutsest, projektist, brändist või eesmärgist tuleb mõelda loodavale väärtusele ehk sellele, mida kuvandi olemus selgesti määratletud sihtgrupile pakub. Seejärel peaks mõtlema sõnumitele, millega väärtust edasi anda, kanalitele, kus sõnumeid levitada, ja muidugi ka sobivatele illustratsioonidele, mis kõigele eelnevale vürtsi ja ligitõmbavust lisavad.

Lugu ilmus esialgu ajakirjas Ole Rohkem: http://olerohkem.ee/kui-palju-saab-teha-sitast-saia/

Lugu sellest, mis juhtus lõputute Omaani liivaluidete vahel

Viimased nädal aega olen seedinud, mida nägin, kogesin ja õppisin Omaanis ehk paigas, mida pean ilma igasuguse küsimuseta eksootiliseimaks, kus seni käinud. Ja olgugi et sealsed vürtsikad toidud ning vesi aitavad kaasa keeravale kõhule, seedisin toimunut pigem mõtetes.

Tuumapommid, presidendivargused ja varastatud eestlased

Ligi viis päeva läbi liiva müttamist, mitu ööd tähtede ja täiskuu all magamist ning lõpmatud arutelud inimestega, kes lisaks Euroopa maadele ka riikidest, mil Eesti meedias vaid negatiivne kuvand:

Iraan oma tuumajõuga, Omaan igas aias olevate naftaaukudega, Jeemen hiljutise presidendivarguse ja ohtlike mässulistega, Liibanon varastatud eestlaste ja pingeliste suhetega naaberriikidega, Maroko turiste petvate skeemide ja machetedega vehklevate huligaanidega ning Jordaania aktiivsete Süüriaga seotud sõjaliste tegevustega.

Meedia justkui väldiks positiivset, sest negatiivne on ju see, mis müüb!

Nädal aega 15-e hoopis teisest kultuuriruumist pärit võhivõõraga "ellu jäädes" sain aga kinnitust, et tegelikult - uudiseid ja meediast saadud teadmisi kõrvale jättes - on inimesed Araabia maades oma mõtete, tegemiste ja unistuste poolest meile ikka kaunis sarnased. Iga kõrbematkal osaleja oli oma riigi esindaja ja kõigil oli oma visioon, kuidas kogukonda arendada ja inimesi inspireerida: kes õpetaja, kes ettevõtja, kes vabatahtliku ja kes lihtsalt tubli kodanikuna!

Hetk pärast seda, kui välismaalastes talletus teadmine eestlastest kui sääsetapjate maailmameistritest
Autor: John C Smith
Suurim erinevus peitus aga moslemikultuuridele omastes konservatiivsetes vaadetes, mis lükkab homoseksuaalseid inimesi kaljult alla, peab eneserahuldamist naise tegemata tööks ja põlgab abielueelselt süütuse kaotanud neiu perest eemale. Kuuldavasti võetakse viimase vältimiseks hea raha eest ette illegaalseid operatsioone, et säilitada tulevast meest negatiivsest üllatusest. Neidsamu näiteid kirjutades tundub vajalik ära mainida, et arutelud toimusid suuresti vaid meessoost noortega, mistõttu olid mõned teemad teistest populaarsemad!

Luidetel hullamas!
Foto: Sim Davis

Kuidas suurima katsumusega toime tulin

Enne reisi kirjutasin iseäraliku jutu sellest, kuidas kiire seedesüsteemiga kõrbematkaks valmistuda, kus tegin pisikese ülevaate eelseisvast. Kirjeldasin seal nimelt oma suurimat kartust: kuidas käituda häda number kahe korral, kui ees vaid kilomeetritepikkune org või jalge all peitmas kohalikud rotid, araabia kobra ja skorpionid, kellest 2 tükki kuuluvad mürgisuse poolest maailma TOP 3-e.

Kui päris aus olla, siis mu organism pööras end kõrbes justkui teistpidi ja tavapärase sageduse asemel sain terve matka vältel päevitada peput vaid uskumatud kaks korda! Ja olgugi et üksikuid skorpioneid sai nähtud, juhtusid nad nendel hetkedel olema kuskil eemal.

Hommikused toidukorrad polnud just kõige rikkalikumad ja sama võib väita lõunasöögi kohta. Küll aga võtsin viimast õhtustest meeletult maitsvatest Omaani toitudest ning beduiini õhtusöögist, kus 5 inimest sõid kostitajate kombe kohaselt samalt taldrikult riisi, liha ja kastmeid (!), kasutades vaid paremat kätt; vasak on teadupärast vetsus asjatamiseks :)

Asjakohane pilt kohalikest sitasitikatest :)
Toitudel oli juures ka omapäraselt krõmpsuv lisand - liiv - mistõttu usub osa minust siiamaani, et seedesüsteem muutus kordades aeglasemaks just tarbitud pisikeste kivikeste tõttu!

Liiv silmas, kõrvas, ninas, suus, särgis, püksis ja mujal

Eriti oli seda tunda õhtul, kui kõrbe eestvedajad andsid igale osalejale ekstra prillipaari, mis tundus veider, kuna päikse eest need ei kaitsnud. Üsna pea aga mõistsime, et kohe-kohe jõuab meieni liivatorm - esimene, mida olen elus kogenud! Kümme minutit hiljem hakkasid kotid jõudsasti liiva alla mattuma ja palju aega ei möödunud, kui liiv jõudis ka igale poole mujale: silma, kõrva, ninna, suhu, särgi alla, püksi ja kui mõni koht jäi nimetamata, siis kindlasti ka sinna!

Viimane kestis tunde, jõudes meieni, kui päike kõrgel taevas, ja lahkudes, kui kõik juba täitsa pime. Sestap pidime tormiga poolpimedas püsti seadma telgid, mida liiv kaugele luidete taha kaasa kiskus. Kui välja jätta tõsiasi, et samal ööl olevat ma sloveenlasest telgikaaslasele kuutõbisena midagi eestikeelset näkku karjunud, oli hommikul kõik ilus!

Hommikune (kl 06:08) udu Wahiba liivades!
Sain kõrbematkal meeletult kogemusi, teadmisi ja mälestusi, mida ei ole kahjuks (või õnneks?) võimalik pisikesse juttu kokkuvõtlikult kirjutada. Kindlasti soovitan end võimaluse korral panna proovile kõrbematkal, mida saab Eestist startides teha kõige etemini Ryanairi abil Marokos. Veelgi huvitavam oleks aga külastada mõnd Lähis-Ida maad, et saada pikaaegne kultuurišokk, tublisti avaram mõttemaailm ja rohkesti sõpru, kes pereärina naftat puurivad!

Lugu sellest, kuidas kiire seedesüsteemiga kõrbematkaks valmistuda

Umbes-täpselt päevakese pärast maandun pärast Stockholmis ja Dubais parfüümide katsetamist sultaniriigi Omaani pealinnas Muscatis. Sellest omakorda 24 tundi hiljem alustan projekti Connecting Cultures raames 9 araabia ja 8 euroopa kultuuritaustaga noormehega 6-tunnist teekonda sisemaisesse kõrbesse, kus kõikidelt võetakse ära igasugused elektroonilised vidinad ja ebavajalikud esemed. Asemele saame üksnes seljakoti, kus on sees vaid kõige vajalikum, et neli päeva keset kõrbe edasi liikuda ja ellu jääda:
  • 1) Jalanõud, mis kaitseksid skorpionite eest
  • 2) Araabia maadele omane sall, et end liivatormide eest kaitsta
  • 3) Magamistarbed ehk magamiskott ja telk
  • 4) 3 liitrit vett päevas, millest peab piisama nii joogiks, pesuks kui kõigeks muuks
  • 5) Toidumoon
  • 6) Vetsupaberirull või kaks

Lisaks kõigele eelnevale on meid toetamas 3-4 kaamlit, keda hakkame grupiga jagama.

Kõik tundub tulevat niivõrd lahe ja enneolematu! Ma lihtsalt väga kahtlen, et mul lähitulevikus või üldse kunagi tekiks võimalust ligi 20 võhivõõra kutiga, kellest pooled on konservatiivsetest Araabia riikidest, minna mitmepäevasele matkale... ja seda veel kõrbesse!

Aga kus ma saaksin ...

Kõiges ilusas ja huvitavas peitub aga ka pahempool. Mind kummitab üks pisike mure, mis seostub eelnevalt väljatoodud nimekirjas kuuenda punktiga, mis - kahjuks või õnneks - hakkab keset tühermaad pakkuma palju lõbu: mul on nimelt kaunis kiire seedesüsteem.
Möödunud nädalal naasesin Walesis toimunud koolituselt, kus olime küll väga hea toidu peal, kuid kus suutsin 7 päeva jooksul veeta vetsus veidi pikemat aega keskmiselt kolm korda päevas. Nüüd võib vaid ette kujutada, mis juhtub mitmeid päevi kõrbes veetes, kui toitutakse vaid keskmisest kõvasti vürtsikamatest kohalikest paladest!

Nagu iseenesestmõistetavaltki võib arvata, pole keset silmapiirini ulatuvaid liivamasse mingisuguseid pisikesi putkasid. On vaid needsamad ligi 20 noormeest, kelle asemel võib häda korral sõbruneda luidetega, mille taga oleks kõik peaaegu et delikaatne. Küsinud eelmisel aastal sarnasel projektil kogetu kohta, tekib murekoht aga siis, kui luiteid pole ja ees on meeletu org, mille pikkus ulatub kilomeetritesse ja kus kõik väiksemadki nurgad on paista. Loodetavasti on võimalik teistest veidi tahapoole jääda ja paluda pilk hoida eespool ...

Liivaalune ja -pealne täis üllatusi

Kui sobiva paiga leidmine on keeruline, siis ehk suuremgi hirm seisneb aga pikemalt kükitades selles, mis on liiva peal ja mis peitub selle sees. Omaani kõrbes on nimelt väga-väga mitmeid loomaliike, kellega kohe üldse ei tahaks kokku puutuda. Mitmesugused rotid, araabia kobra (Naja arabica) ja erinevad skorpionid, kellest kahte peetakse maailma mürgiseimateks: Fat-Tailed Scorpion (Androctonus) ja Deathstalker Scorpion (Leiurus quinquestriatus).
Androctonus mauritanicus ehk üks neist, kes minu häda võib segada!
Tavapärased pidid olema rotid, kes on ohutud, kuid jooksevad ebameeldivalt üle varvaste. Ei ole hullu, kannatab ära! Teine lugu on skorpionitega. Päeva jooksul on kõik korras, sest nad kaevavad end kuumava päikese ja tulise liiva eest sügavale maa sisse. Probleem tekib aga perioodil, mil päike on peitu läinud, ehk õhtu, öö ja hommik. Kuidas käituda, kui häda tekib pärast kella viit ehk just siis, kui päike on loojunud ja ei ole täpselt näha, mis jalge all ringi siblab? Ma kohe üldse ei kipu oma asja ajades kellegi teise elu segama... eriti kui seda teist peetakse omataoliste seas maailma mürgiseimaks!

Kui päris aus olla, siis hetkel pole mul vähimatki aimu, kuidas eelmainitud "katsumusest" üle olla. Kindlasti väldin suurtes kogustes datleid ja halvaad (aitäh soovituste eest, Indrek!). Vaatan ette, kuhu astun ja kuhu istun, ning võtan kaasa paar ekstra rulli. Ja naastes annan teada, kuidas mul läks. Mitte liiga detailselt, kuid siiski :)
Google'ist leitud miraaž!