Kuvatud on postitused sildiga Juhtumised. Kuva kõik postitused

Lugu noorest koerajalutajast ja tema Herne tänava kuulutusest

Täpselt kuu aega tagasi jalutasime neiuga Supilinnas, kui ta tõmbas mu tähelepanu Herne poe kõrvale puule kinnitatud värvilisele kuulutusele, millel seisis Nora, kuulutuse järgi ~10-aastase tüdruku pakkumine jalutada Tartus Supilinnas väikese taskuraha eest koeri. Olles ise peadpidi ettevõtlus- ja ettevõtlushariduse maailmas, läksid mu silmad kiiresti särama, sest juba nii noorelt niivõrd ettevõtlikuna midagi ette võtta tundus mulle äärmiselt tähelepanuväärne.


Kuna töötan Tartu Ülikooli ettevõtlustoolis, kus lisaks õppetöös abistamisele haldan ka Facebooki-lehte, tekkis idee Norat klientide leidmisega abistada ja postitada pilt kuulutusest nii enda lehele kui ka Supilinna näoraamatu kommuuni. Mõeldud-tehtud!

Pärast pühapäeva õhtul postitamist kiibitsesin esimesed tund aega lootusrikkalt ekraani, kuid inimeste vastukaja oli esialgu kõike muud kui suur. Mõtlesin, et mis seal ikka, vähemalt oli väärt proovimist ja teinekord tean paremini. Järgnevatel päevadel juhtus aga midagi ebausutavat, kui ligi seitsme päevaga ületas inimeste reaktsioon igasugused ootused: sõnumit jagati pea 120 korda ja see jõudis rohkem kui 25000 inimeseni, mis on ca 2% Eestimaa rahvastikust!

Herne poe juures olevale puule kinnitatud värviline kuulutus
Tundes huvi Nora käekäigu ja selle vastu, kuidas tal oma ettevõtmisega pärast kuulutust läks, otsustasin talle paar nädalat hiljem väikese kõne teha. Pärast pisikest sissejuhatust teemasse sain esmalt teada, et neiu polnud ise oma kuulutuse uskumatu populaarsusega kursis. Küsimuse peale, et kui paljud olid temaga ühendust võtnud, sain vastuseks ümmarguse nulli.

Telefoni taga vajus mu suu otseses mõttes lahti: 120 jagamist, 25000 inimest ja mitte ühtegi kõne.

Pealtnäha polnud sotsiaalmeedia viraalsuses ja kuulutuse veerandsaja inimeseni jõudmises suurt tolku. Küll aga tahaksin uskuda, et kuna sõnum levis kaugemale, kui see Supilinnas oleks kunagi jõudnud, leidis see tee ehk mõne teise 10-aastase poisi või tüdruku (ja/või lähedaseni) kuskil mujal linnas. Ja et taoline ettevõtlikkus tekitas mõnes lapses kuskil teises paigas entusiasmi pakkuda analoogset teenust, mis aitaks juba noorest peast mõista, kuidas olla omaenda tööandja.

Vaatamata Facebooki meeldimiste ja jagamiste 'võimsa' tulemuse kurbadele tagamaadele soovisin Norale palju edu - julgen kahelda, et see jääb ta viimaseks algatuseks!

Lugu algaja õppejõuna loengute vürtsitamisest

Käesoleva õppeaasta eel pakuti mulle üllatuslikult võimalust võtta kolmanda kursuse bakatudengina õppejõu roll, jagades Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartu Ülikoolis tarkust ettevõtluse alustest. Nüüd, detsembri hakul, ongi lõpusirgele jõudmas minu esimene semestripikkune kogemus sellest, kuidasmoodi "kaaskannatajatele" ettevõtlikke hoiakuid ja teadmisi süstida :)

Üle 15 aasta koolipingis istununa oli mul tekkinud üsna selge ettekujutus, kuidas suhtub klass 45-90 minutit monoloogi pidavasse õpetajasse. Eriti laastavalt mõjunuks see Kultuuriakadeemias, kus sära tuleb silma vaid loovust toetavate tegevustega. Sestap otsustasime panna loengu ettevalmistamisele keskmisest tiba rohkem rõhku ja leiutada igasse loengusse mänguline "kiiks", millega saaks tudengeid õpetatavasse kaasata.

Esialgu proovisin inspiratsiooni ammutada kõikvõimsast otsingumootorist, kuid üsna pea mõistsin, et miljonite ideede ja äraleierdatud mängudega läksid kõikvõimalikud loovustšakrate kanalid pigem umbe. Küll aga hakkasid mõtted settima tihtipeale just teatud "kabinetis", kus tekkinud ideealgetest sai stardi nii mõnigi tegevus, millest toon siin lühidalt välja kaks:

Õppejõu massaaži eri ehk loengusaal täis konkurente
Nimelt oli eesmärk näidata, kui tähtis on konkurentidest erineda. Jaotasime kõik ligi 100 tudengit meeskondadesse, lasime igal grupil end massaažisalongiks mõelda ja andsime ülesandeks nuputada, kuidas pakkuda laval istuvale naisõppejõule massaaži. Kõik said kümme minutit, et luua kaheminutiline müügitekst, pannes rõhku unikaalsusele: samale "sihtgrupile" tahtis sama teenust pakkuda ju veerandsada meeskonda!
Tulemus oli antud harjutuse puhul aga uskumatu ja hoopis efektiivsem, kui planeerides ette kujutasime. Nii palju, kui oli meeskondi, oli ka eriskummalisi massaažiteenusepakkujaid alates Siberi mägimaagidest ja lõpetades libekeelsete kuldnäppudega, kelle massaaži lavapealne õppejõud ka tunda sai. Hiljem sai pool tunnikest kogetu-tehtu põhjal analüüsida erinevaid eristusmeetodeid ja viise, mis konkurentsis toimivad, mis mitte ja mida silmas pidada, sidudes mängulisuse tegelike õpieesmärkidega.

Turu "tükeldamine" kondoomidega
Turu segmenteerimise ehk osadeks jaotamise puhul on oluline mõista, miks peab teadma ja tundma tooteid ja teenuseid tarbivate inimtüüpide probleeme ja taustasid. Selleks jaotasime auditooriumi neljaks, manasime ekraanile kondoomi ning palusime auditooriumi igal neljandikul analüüsida väiksemates gruppides, kuidas turustada ühte ja sama kondoomi vastavalt:
1) 15-aastasele kogenematule koolitüdrukule Marile,
2) 32-aastasele abielupetjast kahe lapsega Tiinale,
3) 38-aastasele üksikule amatöörlikule klubi- ja jõusaalihundile Tõnisele,
4) Ühele vabatahtlikule tudengile, kes end õppe nimel julgesti ohverdas.

Mulgimehega tarkust jagamas!
Pärast kümneminutilist arutelu kutsusime igast neljandikust ühe grupi esindaja auditooriumi ette, et nad rühma turustusplaane ette kannaksid. Sarnaselt massaažiülesandele olid esitlused tabavad, kõigile tundus õppeprotsess meeldivat ning järgnenud analüüsis sai äsjaste kogemuste põhjal diskuteerida turu segmenteerimise olulisusest. Kirsiks tordil hankisime nii neljale esitlejale kui ka vabatahtlikule tudengile igaühele veerandsada kondoomi. Ja nii sai ettevõtlus interdistsiplinaarselt seotud seksuaaltervise propageerimisega. :)

Need kaks on pelgalt üksikud näited sellest, mida on võimalik kergesti rakendada ka teistlaadi teadmiste efektiivseks edasikandmiseks. Näiteks turu segmenteerimisest rääkides saab kondoomid asendada ükskõik mis teise vidinaga ja konkurentsieelis ei pea ilmtingimata tähendama massaaži. Peaasi, et auditoorium oleks võimalikult mängulisel viisil kaasatud ja et vanamoeliste õpetaja-on-rääkija-ja-õpilased-kuulajad tundide asemel tekiks tudengitega diskussioon.

Lugu meeleheitlikust Subway-otsingust DC-s

Augusti algul veetsin pool nädalat USA pealinnas Washington D.C-s, kus jalutasin kuulsas mälestuspargis, käisin erinevatel üritustel ja avastasin pea iga nurga tagant mõne maailmakuulsa organisatsiooni peakontori. Oodatust hoopis pisem Valge Maja, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), FBI, ABC News, USA keskpank ja paljud teised!

Eelneva kõrval jään aga eredalt meenutama oma seikluseid tagasihoidlikutesse Subway võileivarestoranidesse.

Õnnelike kokkusattumuste tõttu sain enne pealinna jõudmist ligi 150 kohaliku rahaühikuga Subway kinkekaardi, mis USA-st väljaspool aga ei kehti. Sestap ei jäänud mul üle muud, kui minna üle ameerikalikult suurte salatite ja võileibade "dieedile". Olgu ära mainitud, et toidu valmistamiseks meil aega polnud ja keskmine restoraniarve on D.C.-s 15-20 dollarit, mistõttu polnud minul kui tudengil dieediks valmistumine just kõige keerulisem :)

Kui muidu tundus Subway olevat iga nurga peal, siis mitmel korral, kui nälg hakkas tõesti näpistama, polnud võileivaketti kuskilt võtta. Ja sealt tekkisidki needsamad tragikomöödilised mälestused, millest ühest kirjutan kohe ka pikemalt.

Amps!
Subway lugu
Tegemist oli viimase päevaga D.C.-s ja nälg hakkas vaikselt kimbutama. Kuna mu kaaslastel sedalaadset kinkekaarti polnud, eraldusin veidi ning suundusin 20 minuti jalutuskäigu kaugusel olevasse kesklinna. Küsisin lähima võileivarestorani järele ning pärast kahte-kolme juhatamist jõudsingi lõpuks kohale! Unustasin muidugi ära, et laupäeval on enamik kohti kinni, mistõttu pidin aina tühjeneva kõhuga otsinguid jätkama.

Hakkasin taaskord võileivarestoranide järele pärima ja kui kolm erinevat inimest rõõmsasti ühe ristmiku poole näitasid, oli kõht õnnelik! Ristmiku juures polnud Subway'd aga kuskilt näha, mispeale märgati mind kohmetuna ning suunati trepist alla maa alla. Seal entusiastlikult oma võileivakohta otsima hakates mõistsin aga, et olen otseses mõttes subway's! Väsinud pea ja tühja kõhuga olin unustanud, et kohalikud olid veendunud, et otsin metrood.

Kuid siiski, metroopeatuse kohal oleva Hispaania turisti Google Maps näitas, et sellelsamal ristmikul on ka võileiva-Subway! Nelja nurga peal ringi vaadates jõudsin pärast 10-minutilist otsingut keldri-Subway'sse, kus silt oli läinud ja mis oli äsja kolinud. Täiesti uskumatu ... telefon oli ka just tühjaks saanud!

Küsisin avatud VÕILEIVA-Subway kohta esimeselt ettejuhtuvalt mehelt, kel juhtus seljas olema särk tervislikust toitumisest ja kes tundus kui trennijurakas. Ei olnud kerge selgitada, miks ma otsin just Subway'd. Teekond seljataga oli pikk, mistõttu ei tulnud allaandmine isegi jutuks. Õnneks ütles ta, et lähim avatud võileivarestoran asus umbkaudu kümne jalutuskäiguminuti kaugusel P-tänaval.

Üks kvartal asendus teisega ja ahvatlevad lõhnad täpselt samamoodi, kuid minuteid õige ristmiku ja lõpuks ka Subway'ni oli ligi kakskümmend viis!

Lõpuks kohale jõudes valisin rahulikult oma võileivasisu välja, istusin aknaäärsesse lauda ja hakkasin koos kidakeelse kohalikuga jälgima pealtnäha kallutatud USA välisuudiseid.

Nüüd Eestisse naasnuna on mul täitsa hea meel, et Subway on siin kõike muud kui popp! 
Päev hiljem lennujaamas Eesti poole suundudes suutsin erinevate terminalide vahel liigelda ligi tund aega, et kinkekaardi saldo uhkelt ja pidulikult nulli saada :) - õnnestus!

Lugu teekonnast nii kutse- kui kõrghariduseni

Gümnaasium, ülikool, rikkaks – just sedaviisi kõlab veidi kohandatud lause ühiskonna poolt oodatavast haridusteest ja selle jätkust. Ometi olen praeguseks hetkeks jõudnud olukorda, kus gümnaasium on läbi ja ega rikkuski kaugel ole, kuid muutunud on vahepealne – olen lisaks ülikooliõpingutele omandamas ka kutseharidust.

Õpinguid kutsekoolis ei alustanud ma aga kohe pärast keskkooli, vaid erinevate edetabelite põhjal maailma saja parima kõrgkooli hulka kuuluvas Aarhusi Ülikoolis Taanis, kus asusin õppima rahvusvahelise kommunikatsiooni ja multimeedia erialal. Õpe oli sobiv, kuid linna väiksuse ja eneseteostusvõimaluste puudumise tõttu otsustasin pärast esimest semestrit naasta kodumaale.

Äkiline suunamuutus
Täiendamisvõimalusi otsides avastasin enda jaoks üllatuslikult Tartu Kutsehariduskeskuse loodusturismikorralduse eriala, mille saab keskhariduse baasil omandada kahe aastaga. Mulle kui loodus- ja reisimishuvilisele noormehele tundus see igati sobivat.

Autor: A. Schaff
Minu jaoks oli nn vastuvoolu liikumist omamoodi huvitav alustada: kutseõpinguplaani tuttavate ja sõpradega jagades läksid nii mõnegi kaaslase silmad pärani ning suule ilmus varjatud muie. Taolise karjäärivaliku tavapäratust ilmestab ka 2012. aastal Praxise poolt tehtud uuring, mille kohaselt suundus toona kutsekooli vaid 7% gümnaasiumilõpetajatest.

Varasemate õpilasrohkete klassidega võrreldes oli kutseõpe esialgu üllatav, sest esimese poolaasta vältel jäi mu kursusel sõelale vaid kümme õpilast, kellel igaühel põnev taust ja lugu. Erinevalt levinud stereotüübist kutsekooli õpilastest kui laiskadest lontrustest, kes asuvad ülikooliharidust omandavatest õpilastest erialase kompetentsuse poolest madalamal tasemel, olen veetnud kaks aastat inimestega, kes tunnevad õpitava eriala vastu suurt kirge ja huvi. Grupi keskmine vanus ulatub ligi 30ni – kui pooled on võrdlemisi kogenematud, siis mitmetel on erialast töökogemust üle kümne aasta, mistõttu saab kogemustel põhinevaid õpetusi lisaks õpetajatele ka praktikutest kaasõpilaste käest.

Kaks kooli, kolm kodu
Kutsekooli õpilaseks saamisele järgnenud sügisel astusin samal ajal ka Tartu Ülikooli. Asusin õppima ettevõttemajandust, milles nägin võimalust oma kahte õppekava ühildada. See valik tähendas aga vajadust väga põhjaliku ajaplaneerimise järele.

Sain püsikliendistaatuse bussis number neli!
Loodusturismikorraldus on siiamaani üks mitmetest Tartu Kutsehariduskeskuse sessioonõppega erialadest, mis tähendab nelja nädalat iseseisvat tööd ning ühte nädalat arvestusi. Kui neli nädalat ülikooli ja iseseisvat õppetööd on sõltuvalt inimesest võimalik omavahel üsna muretult kombineerida, siis mõlema kooliga ühtiv nädal on logistiliselt kordades keerulisem: olen saanud püsikliendiks linnaliini bussis number 4, millega sõidan koolide „kontaktnädalal“ päevas kaks korda ühest linnaotsast teise ja tagasi.

Planeerimise teeb lisaks Tartu Ülikooli paindlikkusele kergemaks ka Tartu Kutsehariduskeskuse poolne vastutulelikkus – keskhariduse baasil õppijate puhul võetakse iseenesestmõistetavalt, kui õpilased peavad töö või teise kooli tõttu paar minutit varem lahkuma või mõnest ainest puuduma. Peaasi, et lõpuks saaks teema selgeks ja vajalikud tööd tehtud.

Lõputud valikud
Praeguseks hetkeks on mul pärast kahte õppeaastat jäänud kutseõppe läbituks kuulutamiseni vaid lõputöö viimistlemine. Kogemus on avardanud mu silmaringi lisaks erialastele teadmistele ka Eesti haridusmaastikul toimuva kohta. Olen mõistnud seda, et olgu tegemist majandustudengi, ajakirjaniku või juristiga, teiste seast välja paistmiseks tuleb teha rohkem, kui kohustuslikus õppekavas ette nähtud. Tänapäeval on võimalusi ja valdkondi, milles end arendada, lõputult – tuleb neist vaid kinni haarata ning saadud kogemused ja teadmised enda kasuks tööle panna.

Lugu ilmus algselt ajakirja OLE ROHKEM veebilehel: http://olerohkem.ee/ulikool-ja-kutsekool-kui-teineteist-taiendav-abielupaar/

Lugu terve nädala väldanud "perverssusest"

Kuna kevadised Tudengipäevad on seekord läbi, saan avalikustada minu ja Hendrik Rolandi poolt festivali raames kavandatud pealtnäha süütu mängu "TAHAN VÄLJA!" tagamaid. 

Tegemist oli nädal aega väldanud mänguga, kus inimesed pandi neljakaupa kinni ruumi, kust nad pidid 30 minuti jooksul vihjete abil välja saama. Meeskond, kes oli konkurentidest kiirem, võitis! Kõlab toredalt ja lihtsalt?

Antud pakkumine kõlas ahvatlevalt paljudele ja levis kaunis kiiresti - 24 meeskonna ehk suisa 96 inimese registreerimiseks läks sündmuse välja kuulutamisest vähem kui kaks tundi! Küll aga ei reklaamitud välja ühte "pisikest" osa mängust, mis oleks nii mõnegi meeskonna usutavasti ära hirmutanud. Nimelt otsustasime meeskonnad enne mängu justkui ära röövida ja viia nad pärast suunataju kaotavat keerutamist salakeldrisse ehk paika, millest kellelgi polnud vähimatki aimu.

Kui ka meile tundus plaan enne mängude katsetamist ja läbi proovimist enam-vähem mõistlik, siis kõige esimeste katsejäneste, neljast neiust koosneva tiimiga mõistsime, et meist kui mängu läbiviijatest võib jääda mulje kui vägagi perverssetest isikutest.

Olgugi, et pildil on meeskond, kus poisid-pliksid segamini, illustreerib see ideaalselt mängu "veidrust".
Esiteks tõmbasime enne mängu ametlikku algust neidudele kotid pähe ja sidusime kinni nende käed, ilma et neil oleks mingitki aimu, kes röövija rollis. Seejärel kaotasime neil suunataju, "tirisime" nad käevangus pimesi maa-alusesse paika, millest nad ise polnud teadlikud, ja peaaegu et karjudes loopisime süüdistusi sigadustest, mida nad kuuldavasti möödunud päeval olid teinud. Seejärel sulgesime väljapääsu ning - kuna soovisime uudishimulikult teada, kuidas nad lahendavad meie poolt loodud vihjeid - jälgisime neid terve aja väikesest uksele tehtud pilust.

Kirjeldatud kõhedusele paneb justkui kirsi tordile tõsiasi, et tervet kinnises keldris toimunud tegevust filmiti kahe peidetud kaameraga, et pärast saaks toimunut ikka analüüsida ... :)

Kotid peas, pilk maas ja teletupsu taamal filmimas!
Vaatamata vägagi loomuvastasele tõlgendamisvõimalusele oli tagasiside igati positiivne: lisaks esimestele katsejänestele tundusid inimesed nautivat röövimise ja ruumist põgenemisega kaasnevat salapärasust. Kuna nõudlus mängule oli meeletu, ei ole üldse välistatud, et taoline võimalus tuleb Tartusse püsivalt grammike ekstreemsemalgi kujul :)

Lugu sellest, kuidas ja kuhu Tartu Ülikoolis sattusin

Kui mul palutaks nimetada esimesed kolm kõverat ja käänulist asja, mis meelde tulevad, siis esimene oleks purjutaja trajektoor hilisõhtusel Rüütli tänaval, teine algklassiõpilase poolt perfektsuseni voolitud S-täht ja kolmas minu teekond Tartu Ülikooli rahvusvahelist ettevõttemajandust õppima jõudmiseni.

Kõikidest tee peal tutvunud inimestest saaks multikamaailmas umbes-täpselt sellise pildi!
Pärast keskkooli lõpetamist lahkusin Eestimaa pinnalt ja suundusin tosina Tartus veedetud kooliaasta järel teadmisi ammutama Taani Aarhusi Ülikooli, kus hakkasin õppima rahvusvahelise kommunikatsiooni ja multimeedia erialal. Tegemist on ülikooliga, mida peetakse erinevate reitingute alusel maailma saja parima hulka kuuluvaks, mistõttu usaldasin naiivse gümnaasiumilõpetajana kooli tugevat mainet.

Paraku oli kohapeale jõudes reaalsus teine, sest kolledž asus linnas, mis lakkas pärast kella viit „hingamast" ja kus õpinguid toetav tudengielu oli organisatsioonide ja enesetäiendamisvõimaluste olematuse tõttu nukker. Sestap otsustasin Eestimaale naasta, et kinni haarata siinsetest haridusvõimalustest.

Talvise sisseastumisvõimaluse puudumise tõttu ei viinud sammud mind esialgu aga ülikooli, vaid Tartu Kutsehariduskeskusesse, kus hakkasin end kaugõppes täiendama kaheaastasel loodusturismikorralduse erialal. Silmaringi igakülgselt avardanud kutseõppe läbituks kuulutamiseni on praeguseks hetkeks jäänud vaid lõputöö viimistlemine.

Kui raamatud asendada sülearvuti ja uhked tornid põldude-lehmadega, oleks pilt Taani-käigust veelgi ilmekam :)
Suhtun Taanis käiku ja kutsekooli esimesse semestrisse kui suundanäitavasse vaheaastasse, mis süstis minusse entusiasmi erinevatest võimalustest kinni haarata, mitmekülgseid kogemusi hankida ja end huvipakkuvatel teemadel täiendada. Avastasin enda jaoks Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõttemajanduse, mis tundus toetavat nn ettevõtliku meele arengut. Lisaks oli tegemist ülikooli ainsa ingliskeelse bakalaureuseastme õppekavaga, mis kõnetas mind võimalusega oma keeleoskusi praktiseerida ja arendada.

Nüüd - naastes oma kompaktse teekonnakirjeldusega praegusesse hetke - õpin teisel kursusel seda, mis hakkas huvi pakkuma alles keskkoolijärgsel aastal. See tähendab, et pealtnäha raisatud aasta andis rohkesti mõtteainet, mis suunas mind õppeni, mida julgen siiralt soovitada kõikidele ettevõtlike ideede ja juhtimisoskuste ning -soovidega noortele.

Multikultuurne seltskond

Kaheaastase kogemuse põhjal on selle eriala üks positiivseimaid külgi minu silmis seltskond, mis on teiste õppekavadega võrreldes väike, kuid multikultuurne. Umbkaudu 15 inimesest koosneva kursuse tõttu on otsene kontakt õppejõududega kordades suurem kui minuga samal aastal sisse astunud 120-pealisel eestikeelsel majanduskursusel.

Olles enda õppekava võrrelnud pea samaväärse õppega majanduskursusega, pühendavad ettevõttemajanduse loengupidajad igasse tudengisse rohkem aega ja energiat, mistõttu on tunnis peetavate arutelude osakaal oluliselt suurem.

Suhtlust tudengite ja õppejõududega soosib ka kaasõppurite taust. Minu kursusele on tudeerima õpilased erinevatest maailmaotstest - lisaks lähinaabritele on tudengeid ka Lääne-Euroopast, Ukrainast, Gruusiast, Kasahstanist, Hiinast, Jaapanist ja mitmetest teistest riikidest.

Otsi seost!
Lisaks on igas loengus peale meie endi grupi sama palju Erasmuse programmiga Tartu Ülikoolis õppivaid välistudengeid, mis paneb ühte loenguruumi kokku väga rahvusvahelise kompoti. Niivõrd erinevate kultuuritaustade esindajatel on õpetatavate teemade kohta mitmekülgsemad arvamused ja kogemused, mistõttu saan loengutest märkimisväärselt suuremat väärtust kui ainuüksi õppejõudu kuulates.

Erinevalt enamikest eestikeelsetest õppekavadest on rahvusvahelises ettevõttemajanduses meeletus koguses grupitöid. Juba esimesel kahel semestril antakse tudengitele võimalusi tutvuda ettevõtlusmaailmaga võrdlemisi praktilisel kujul nii ettevõtluse aluste kui turundusega seotud ainetes. Seetõttu tundub mulle, et kultuuridevaheline lävimine on programmi loojate ja kujundajate poolt õppesse justkui sisse kodeeritud.

Lisaks väärtustan oma õpingute juures võimalust suhelda igapäevaselt rahvusvahelises keeles. Hetkel, olles pärast gümnaasiumit ligi kolm aastat omistanud teadmisi multikultuurses seltskonnas, on loengutes ja koolitustel mõtete ning ideede avaldamine samavõrd suupärane nii eesti kui inglise keeles.

Inglise keele eelis

Viimasest mõttest tuletatuna julgen uskuda, et ingliskeelne õppekava annab võimaluse kodumaise tööturu kõrvalt konkureerida tulemuslikult ka välismaal pakutavaga. Kombineerides selle eelise rahvusvahelisest seltskonnast tuleneva laiaulatusliku võrgustikuga mõttekaaslastest üle kogu maailma, olen kindel, et lõpetades on uksed avatud nii mitmetesse rahvusvahelistesse ettevõtetesse kui edasistesse ingliskeelsetesse magistriõpingutesse nii Tartus kui kaugemal.

Kui Tartu Ülikool on tuntud eestkätt oma akadeemilisuse poolest, siis rahvusvaheline ettevõttemajandus on justkui uuem suund praktilisemasse kõrgharidusse. Sestap soovitan sel erialal alustada õpinguid eelkõige neil, kes loomult ettevõtlikud ja ambitsioonikad ning kel huvi praktilise ja laiapõhjalise majandushariduse vastu.

Olgu valikuks eelnevalt kirjeldatud õppeprogramm või mõni muu eriala, õige ja sobiva suuna leidmine võtab aega. Poleks ma Taani ega kutsekooli läinud, poleks mul tekkinud mõtteid astuda Tartu Ülikoolis just sellele erialale. Sestap julgen väita, et kartus sobimatu erialavaliku tõttu kaotatud aasta ees on põhjendamatu ja ükski valik pole vale - erinevad kogemused viivadki lõpuks selle õigeni.

Kirjutis ilmus algselt uudisteportaalis Delfi: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/uku-lillevali-ingliskeelne-oppekava-annab-huppelaua-tulevikku?id=71149883

Lugu sellest, kuidas jalgrattaga Tartu raekoja kuuse koju tõin

Tõttasin täna päeval Raekoja platsile, et võtta ratas, mille olin sinna 2 tundi varem lukustanud. Puhtjuhuslikult tuli välja, et eemal oldud tundide jooksul pandi Tartus alus tänavuse aasta jõulumeeleolu ühele verstapostile, sest Põlvamaalt oli Tartusse toodud jõulukuusk!

Läksin uudishimust muidugi juurde, et uurida, kuidas sellist monstrumit suureks ja pikaks sätitakse. Enda esimeseks imestuseks leidsin lendava neljatonnise puu:
Olgu, seal kõrval oli tegelikult suur kraana, mis seda kõike uhkesti õhus hoidis!
Natukese aja pärast märkasin, et lendavast kuusest oli maha jäänud 2-3 oksa, millest igaüks - kuna toodud puu oli lihtsalt nii meeletu - andis välja noore elurõõmsa kuuse mõõdu! Kahelt vähemalt pealtnäha seotud asjaosaliselt nii muuseas küsides, kas oleks võimalik ühte juppi koju kuuseks võtta, öeldi mulle ära. Õnneks suutis pärast teist küsimist paariline keeldujat moosida ning nii saingi endale kuuse!

Alles pärast puu kättesaamist hakkasin kilplaslikult mõtlema, et peaksin oma suure oksaga Raekoja platsilt miskitmoodi ka raudteejaama lähedale koju saama. Autoga oleks muidugi mugav, aga kuna olin kaherattalisega, pidin kuuse korvi peale panema ja kodu poole vurama:
Tükike kuusest, mis seljataga suuremal kujul paistmas!
Tulevase jõulupuuga Kuradisilla alt läbi vuhisemas
Poleks ma peale käinud, kuusepuud velo peale tõstnud ja seda kodus ilma kuusejalata käepäraste vahenditega püsti pannud, oleks kuuseke arvatavasti võsa poole teele läinud. Lisaks võib tänasest juhtumist mõelda kui noore kuuse päästmisest, sest oleksin selle jõulumeeleolu loomiseks niikuinii hankinud. Eriti vinge on aga tõdeda, et meie väike jõulupuu on tükike Tartu suurimast jõulusümbolist!

Tuleb välja, et jõulud ei peagi olema kallis lõbu :)
Seesama kuulus jõulupuu ja kolm jõulusokki :)

Lugu sellest, kuidas isesõitva S-klassi Mercedesega inimelusid päästsin

Hommikul Pärnu külje all Lottemaal üles ärgates polnud mul vähimatki aimu, et paar tundi hiljem just sedamoodi Tartusse jõuan.

Liikusime sõbrannaga lõuna paiku maantee äärde, et pöidlaküüdi abil läbi Viljandi Tartusse jõuda. Olime ligi 10 minutit oodanud, kui - meie üllatuseks - otsustas ühe järsema kurvi peal peatuda uhkem auto. Avasin ukse ja vastu vaatas väsinud ilme ja punaste silmavalgetega mees, vanuselt 30ndate esimeses pooles, kes liikus meile sobivalt just nii, et sõbranna saaks Mulgimaale ja mina enda koju.

Pärast väikest jutuajamist mõistsime, et mees oli öö otsa kõikvõimalikes Pärnu pubides ja klubides käinud ning rummikoolasid ja igasuguseid "shotte" segiläbi joonud. Kuna magama oli ta saanud alles hommikul kella 9 paiku ja enne sõitmist midagi peale polnud söönud, oli autos hommikusele pidulisele vastav lõhnake. Mõistsime üsna pea, et kui ta purjus ja väsinud pea ning keskendumisraskustega 110-130km/h sõites edasi läheks, oleks meie õnnelik kohalejõudmine ilma igasuguse liialduseta suure küsimärgi all.

Õnneks oli ta üsna pea nõus auto peatama, et saaksin temaga kohad vahetada. Veidike ebalev tunne asendus kohe kergendusega ja kui mina kui autokauge inimene sain teada, milleks toosama pepu all olev masin on võimeline, sõitsin iga kilomeetri aina imestunumalt!

Autole sai otseses mõttes autopiloodi peale panna. Kui püsikiirushoidjaga maanteel nt 90-ga sõita ning ette tuleb kas 70, 50 või mõni muu kiirusepiirangut sätestav märk, võtab auto automaatselt kuni piiranguid lõpetava märgini täpselt nii kiireks, kui peab. Roolist kinni ei pea võtma, sest auto saab aru, missuguste valgete joonte vahel ta sõidab, ja ei luba autol valesse ritta või kraavi kalduda. Kui väljas on pime, kuvab ta eesolevast teest infrapunapildi, hoiatab, kui kaugel ees on inimesi või loomi, ning peatab masina automaatselt täpselt nii kaugel, kui eelnevalt sätestatud. Kui autopiloot maha võtta ja üle 4 sekundi kõrvalistujaga rääkida või täpselt sama pikalt kõrvalaknast välja vaadata, hakkab auto piiksuma, et miks juht teed ei jälgi. Lisaks kõigele muule allus auto igasugustele häälkäsklustele, mis puudutasid kiirust, navigatsioonisüsteemi, kojamehi, sõidumoode, käike, raadiot, puhureid ja palju muud!

Terve tee oli tunne, justkui sõitnuks täieliku KITT-iga!

Kuid kõige vinge kõrval mõlkus sõidu ajal pidevalt mõtetes, et kui oleksime terve sõidu pelgalt kõrvalistuja rolli jäänud, poleks õnnetuse korral isegi superauto kedagi päästnud. Olgugi et kogesin seda, mida iga tudengist naga teha ei saa, olen meeletult üllatunud, et sellisesse olukorda üldse sattusin... Pani mõtlema mehe saatusele, kui meid poleks tee kõrval olnud, ja kõikidele autoõnnetuste tagamaadele, mida meediast peaaegu et iga päev lugeda võib.

PS! Seesama juht läks täpselt samal õhtul ühe neiukese poole külla 15 uhke viskipudeliga, mis tema pagasnikut ilustasid!

Lugu sellest, kuidas proovisin Selveri klienditeenindajat edutada

Ligi 2 kuud tagasi proovisin palka kõrgendada Selveri klienditeenindajal, kellega olin peale tervitamise ja tänamise teinud 3-sekundilisi vestlusi ka Partnerkaardi olemasolust ja tšeki soovimisest. Tegemist on neiuga, kes naeratab nii hommikul kui õhtul, olenemata klientide olemusest, ja on alatasa sõbralik ning tore.

Nimelt nägin oma näoraamatus Selveri parima klienditeenindaja võistlust, mille finaalist ei leidnud aga rõõmsameelset kodu-Selveri teenindajat. Mõtlesin, et mis juhtuks, kui kirjutaksin neile pisikese soovituse eesmärgiga teda edutada, veidi krõbisevat juurde saada või kuidagi teistmoodi ettevõttesiseselt hoogu juurde lükata.

Mõeldud-tehtud. Siin on seesama Selveri sotsiaalmeedia kommentaariumist ja "seinalt" leitav katse teha heategu kellelegi, keda ma isiklikult ei tunne, aga kes on vähese kokkupuutega suutnud väga positiivse mulje jätta:
Täna, ligi 2 kuud hiljem, läksin Selverisse ja küsisin tagasihoidlikult sellesama Triini käest, et kas minu poolt kirjutatu talle midagi juurde ka andis. Tuli välja, et lisaks juhataja suurele kiitmisele andis see kiri talle pääsu üle-eestilisele Selveri klienditeenindajate võistlusele, kuhu esmane konkurss oli tegelikult lõppenud ja kus ta tubli 6nda koha saavutas! Arvestades, et Eestis on üle 40 kaupluse ning klienditeenindajate arv küündib pea 500-ni, on saavutatu väga-väga vinge :)

Olgugi et esialgne mõte jäi täitmata, mõistsin, et ka pealtnäha lihtne tagasiside on väärtuslik ja jääb talle pikaks ajaks meelde, mistõttu tasusid kirja kirjutamiseks kulunud minutid end igati ära!

Lugu sellest, kuidas president Ilves mind diskrimineeris

Umbes-täpselt kaks aastat tagasi viibisin Roosiaias, et riigipea ja ta prouakesega kätt suruda, mõnusaid maasika-šokolaadi suupisteid pugida ja üleüldiselt endasuguste "oivikutega" tutvuda. Kui üritus juba lõpusirgel, nägime Heleenega presidenti ringi jalutamas ja mõtlesime, et teeks temaga ühe kohustusliku sõbrapildi. Aga mitte tavalise "naerata-ja-vaata-kaamerasse" pildi, vaid sellise, mida tuntakse tänapäeval selfie nime all.

Seisime ta kõrval, mina ühel ja Heleene teisel pool, võtsin taskust oma vanaaegse nutitelefoni ja sirutasin käe välja. Olin juba kohe-kohe pilti tegemas, kui meie esinduslik kikilipsu-mees pead raputas, mult telefoni käest võttis ja selle ühele turvamehele ulatas, et tema meist nö korraliku pildi teeks. Mõtlesime, et mis seal ikka: oli proovimist väärt ja ei saa talle pahaks panna.

Nüüd, ca 2 aastat hiljem, olen üllatuslikult leidnud uudiseid ja pilte sellest, kuidas president Ilves teeb hea meelega neidsamu selfie-sid teiste kooliealiste neidude ja noormeestega:
ÕS-i definitsiooni järgi võiks öelda, et president diskrimineeris meid teistesse paremini suhtudes: nendega on ta ju igati nõus selfie-sid tegema :) Kui aga päris aus olla, ei ole selle kirjutise eesmärk kohe kindlasti mitte mingi olematu skandaali loomine. Tegelikult on väga lahe näha, kuidas ajaga on riigi esindusisik õppinud oma käitumist vastavalt seltskonna olemusele kohandama ja noorte trendidega kaasas käima.

Ja ju siis oli seesama kahe aasta tagune selfie-idee oma ajast lihtsalt tiba ees. Öeldakse ju: kes trendist ees, on hullumeelne; kes hiline järgija, see naeruväärne.
Turvamehe käe läbi tehtud vaimuvaene poose

Lugu sellest, kuidas minust sai Leiutajateküla elanik

Möödunud laupäeval selgus Pärnus Endla teatris, et alates juuli lõpust hakkan suvepealinna külje all avataval Lottemaal etendama ühe Leiutajateküla elaniku - loodetavasti armsa kassipoeg Bruno - rolli. Näitlen, laulan ja teen igasugu muidki vigureid!

Casting oli lühidalt öeldes lahe! Pidin ühte Lottemaa pargis (loe: teatriruumis) olevat terrorlast (loe: onu Klausi häält tegevat Margus Taborit) nii žürii kui ETV kaamerate ees maha rahustama. Kahjuks oli tegemist ikka üsna lootusetu juhtumiga: ta nügis, lükkas, sülitas ja tegi veel muudki pahandust. Seetõttu võtsin ta selga ja proovisin teda mõtlemata viia pargist välja kuhugi, kus ta inimesi ei häiriks. Kuidas kirjeldatud terrorlapsesituatsioon lõppes, saab näha siit: http://goo.gl/tYQrck (algus 3:15) :)

Lisaks tegin väikse laulu ja rääkisin ühe tõsielulise loo, kuidas ma koolis karjääriplaneerimise tundi hiljaks jäin, sest ajasin ühel kevadisel hommikupoolikul bokserites põllu peal taga Karrut, ühte meie valvekoertest!

Nii et suve lõpus tulge kõik Lottemaale külla vaatama, kuidas ma väikese tagasihoidliku kassipoeg Brunona väikestele poistele ja tüdrukutele Leiutajateküla tänavate vahel rõõmu valmistan!

Lugu sellest, kuidas esmakursuslasest sai Tartu Ülikooli töötaja

Elu on ikka huvitav ja ootamatu. Vähemalt kaks nädalat tagasi poleks mul vähimatki aimu olnud, et võin end paar nädalat hiljem leida tegelemast asjadega, mis mul hetkel käsil!

Esiteks kutsuti mind Garage48-l loodud kontaktide poolt kaasa lööma start-up-is, mis õigete sõnumite ja töötavate eripäradega oma valdkonnas kõik hetkel toimiva pahupidi lööb. Toode on innovatiivne, lahendab probleeme ja säästab potentsiaalsetel klientidel nii raha kui aega. Lisaks on turg meeletu, isu asjaga tegeleda suur ja edasine plaan olemas ja selge. Tõsi, kõiksugu detailid ja väiksedki vihjed võtsin pärast lõigu kirjutamist meelega välja, sest miks peaks arengujärgus oleva tootega tekitama poolikuid emotsioone :) Ütleme lihtsalt nii, et lahe!

Teiseks ja võib-olla et hoopis huvitavamaks pöördeks on see, et täpselt 4 päeva eest asusin tööle ei kuhugi mujale kui Eesti tudengite mekasse Tartu Ülikooli. Mina, kes ma olen samas asutuses värske tudengirebane ja tee kõrghariduseni alles algusjärgus, hakkasin töötama kohas, kus ma poleks end lähiaastatel kohe kuidagi ette kujutanud. Nimelt, leidsin ca 2 nädala eest oma meilidest kirja, kus kirjeldati kooli kõrval mulle igati sobivat tööd, mille tegemiseks ei pea kodust väga palju väljumagi. Nii ma kandideerisin ja pärast väikest vestlust ning paaripäevast ooteaega olid uudised head!

Ametinimetus on uhke: teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi koordinaator, ja ametiliigiks suisa spetsialist! Peamisteks tööülesanneteks uuringute tutvustamise avalikkusele, erinevate programmiga seotud ürituste korraldamine ja veebilehe haldamine, nii et õpingute kõrvalt igati hea kogemus. Nö fun-fact on kindlasti ka see, et kolleegideks on mul mitmed õppejõud, mistõttu hakkan koolis nö topeltrolli mängima!
Sest Käsna Kallele meeldib see, mis ta teeb!

Lugu sellest, kuidas "Suhkruissi" armastuslaulude konkursil südameid vallutas

Circa 2 nädala eest sõitsin bussiga Tallinnast kodu suunas Tartusse, kui tuttav ütles, et selsamal õhtul on mingisugusele isetehtud armastuslaulude konkursile kandideerimise tähtaeg. Hotspot saadud, vaatasin korra konkursi kodulehte ja nägin, et tegemist on mulle seni tundmatu Paide Südamelaul 2014-ga. Ühtegi südamelaulu ma loonud ei olnud, aga huvitaval kombel oli neil ka kategooria "Ajab südame täis" ehk kõik see, mis õõvastust tekitab. Meenus, et olin just äsja teinud vägagi iseäraliku lookese nimega "Suhkruissi" ja nii saigi alguse minu väga-väga spontaanne otsus osaleda kuskil laulukonkursil, millest mul vähimatki aimu polnud. Paar päeva hiljem tuligi positiivne vastus, et pooleteise nädala pärast ootame sind esinema.

Ja nüüd, äsja möödunud nädala lõpus toimuski Eesti südames seesama armastuslaulude konkurss. Enne mind olid 8-9-aastane tüdruk armsa isadepäeva looga ja 13-aastane neiu laheda piimalauluga. Kujutage nüüd ette, et pärast neid tuleb üks pool-karjuv "Suhkruissi", mis räägib noorest riieteta neiust, kes endale raha nimel meest otsib. Kohe kuidagi ei sobinud nende väikeste armastuslaule laulvate poiste ja tüdrukute vahele! Publik oli samamoodi noorevõitu, nii et väga sobiv lugu sobivasse armastuslaulude õhkkonda :)

Sain oma loo eest sain huvitaval kombel teema tõstatamise eest eripreemia, millega kaasnes ka kohustuslik diplom ja vinge väike karikas. Kindlasti tuleks ära mainida, et karika said ühel või teisel põhjusel 50% osalejatest. Tunne on igatahes uhke!

Siin on seesama suhkrupaps:

Suhkruissi

Lähen mööda, mööda teed;
meeldib kõik, kuid lähen veel.
Kõnnin, jooksen, vaatan taha -
justkui keegi jälitaks.

Seisatan, mul vastu vaatab
väike naine riie napp.
Küsin: "Kus su kodu on?
Kus su ema-isa on?"

"Emme köögis, issi tööl,
kuid suhkruissit pole veel"
"Emme köögis, issi tööl,
kuid suhkruissit pole veel"

Pa-pa-pa-pa-pa-pa-pa-pa

Käed on taskus, taskud tühjad.
Pole suhkruissi materjal.
Neiu läinud, uue taga,
jälitab, ja ütleb taas:

"Emme köögis, issi tööl,
kuid suhkruissit pole veel"
"Emme köögis, issi tööl,
kuid suhkruissit pole veel"

Loodan, et üsna pea tuleb siia ka korraldajate poolt tehtud salvestus :)

Lugu sellest, kuidas Uku proovis Alma reklaamnäoks saada

Järgnev kirjavahetus minu ja piimandusettevõtte Alma turundusdirektori Krista Kalbini vahel on lugu sellest, kuidas pärast meeletu piimajanu rahuldamist tekkis mul mõte, et tahaksin rõõmu jagada ka teistega. Ehk siis postitus, kus kirjeldan oma katset leida kohta Alma pakkidel asetseva lehma kõrval.


Üsna kohe pärast ca kolmanda piimaklaasi lõpetamist kirjutasin Alma brändi eest vastutajale järgneva kirja:
Tere, lugupeetud Krista Kalbin!
Minu nimi on Uku Lilleväli, olen 20-aastane entusiastlik ja rõõmus noormees ning kirjutan teile kirja, mis võib esialgu tunduda veidi harjumatu, ootamatu ja otsekohene, aga oleksin tänulik, kui te selle läbi loeksite ning tagasisidet annaksite. 
Kirjutan teile, sest eile õhtul sain Alma piima juues suure annuse rõõmu osaliseks. Ja seetõttu tekkis mõte - kuna kaamerate ees meeldib mul olla ja nn esinemisgeen on samuti olemas - pakkuda end välja Valio uueks reklaamnäoks. Kindlasti ei soovi ma asendada pakkidel seni poseerinud lehma. Pigem soovin olla see, kes reklaamidel rõõmsa näoga mõnusat ja külma piima lürbib. 
Miks ma just teile kirjutan? Sest Valio kodulehel on teie nime all turundusdirektori nimetus, mistõttu tundutegi te õige inimene, kelle poole oma ideega pöörduda. 
Loodan, et võtate mind natukenegi tõsiselt ja kaalutlete pakkumist, mis küll harjumatu, aga samas üsna huvitav ja hea. 
Kõike head ja mõnusat! 
Uku Lilleväli 
E-mail hea meelega saadetud, jäin vastust ootama. Kohe järgmine päev kirjutatigi mulle vägagi positiivselt järgnevat:
Tere Uku, 
Tänud kirjutamast, Teie ettepanek on tõesti väga vahva ja positiivne :) Ja väga hea meel on kuulda, et meie toodete headus ja kvaliteet on selliseks vahvaks ettepanekuks alust andnud.  
 Hetkel on lugu selline, et Alma brändi ja pakendite suur uuendamine on lõpusirgel ning tulemused poelettidel. Alma brändiuuenduse käigus oleme teinud palju muudatusi ning hoiame neid nüüd mõned aastad kindlasti. Seega kahjuks ei ole ka parima tahtmise juures hetkel reklaamide/pakendite alaseks koostööks.  
Kuid julgus ja originaalsus viivad kahtlemata sihile, säilitage need omadused :)
Kõike head, 
Krista Kalbin
Olgugi et koht Alma pakkidel ilutseva lehma kõrval jäi saamata, on tunne hea, sest vähemalt sai proovitud! Ja kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Mõnel ilusamal päeval oleksin sealsamas lehma kõrval ehk piimandusmodellina karjääri teinud! :)