.png)
Lugu noorest koerajalutajast ja tema Herne tänava kuulutusest
Täpselt kuu aega tagasi jalutasime neiuga Supilinnas, kui ta tõmbas mu tähelepanu Herne poe kõrvale puule kinnitatud värvilisele kuulutusele, millel seisis Nora, kuulutuse järgi ~10-aastase tüdruku pakkumine jalutada Tartus Supilinnas väikese taskuraha eest koeri. Olles ise peadpidi ettevõtlus- ja ettevõtlushariduse maailmas, läksid mu silmad kiiresti särama, sest juba nii noorelt niivõrd ettevõtlikuna midagi ette võtta tundus mulle äärmiselt tähelepanuväärne.
Pärast pühapäeva õhtul postitamist kiibitsesin esimesed tund aega lootusrikkalt ekraani, kuid inimeste vastukaja oli esialgu kõike muud kui suur. Mõtlesin, et mis seal ikka, vähemalt oli väärt proovimist ja teinekord tean paremini. Järgnevatel päevadel juhtus aga midagi ebausutavat, kui ligi seitsme päevaga ületas inimeste reaktsioon igasugused ootused: sõnumit jagati pea 120 korda ja see jõudis rohkem kui 25000 inimeseni, mis on ca 2% Eestimaa rahvastikust!
 | |
|
Telefoni taga vajus mu suu otseses mõttes lahti: 120 jagamist, 25000 inimest ja mitte ühtegi kõne.
Pealtnäha polnud sotsiaalmeedia viraalsuses ja kuulutuse veerandsaja inimeseni jõudmises suurt tolku. Küll aga tahaksin uskuda, et kuna sõnum levis kaugemale, kui see Supilinnas oleks kunagi jõudnud, leidis see tee ehk mõne teise 10-aastase poisi või tüdruku (ja/või lähedaseni) kuskil mujal linnas. Ja et taoline ettevõtlikkus tekitas mõnes lapses kuskil teises paigas entusiasmi pakkuda analoogset teenust, mis aitaks juba noorest peast mõista, kuidas olla omaenda tööandja.
Vaatamata Facebooki meeldimiste ja jagamiste 'võimsa' tulemuse kurbadele tagamaadele soovisin Norale palju edu - julgen kahelda, et see jääb ta viimaseks algatuseks!
