Lugu sellest, kuidas tundsime end Gruusias kui Yanukovych Kremlis

16:56 batumi , erasmus+ , grusiin , grusiinid , gruusia , hääletamine , kazbegi , kobuleti , loodus , matk , matkamine , must meri , mäed , mäestik , sakartvelo , suur-kaukaasia mäestik , tbilisi , vein , Väljamaa 1Kommentaarid

Saime meeletult positiivse esmamulje juba enne, kui Gruusiasse maandudagi jõudsime. Tutvusime lennukil ärimehest grusiiniga, kes soovis meile algusest peale jätta muljet oma kodumaast kui kohast, kus külalised on alati teretulnud. Esiteks tegi ta juba lennuki peal uhkeid Gruusia tooste oma kodumaast, elust, meie vanematest, meist endist, sõprusest ja paljust muust. Lennujaama jõudnuna viis ta meid oma sõpradega hea meelega linna ja olime valmis juba tänama ja oma teed minema, kui nad meid kohalikku Musta mere ääres paiknevasse välirestorani kutsusid ja rohke kohaliku toidu ja veelgi rohkema - 8 pudeli - kohaliku veiniga kostitasid! Olgu kõrvalise faktina öeldud, et Gruusia köögis ja kultuuris juuakse pokaal veini ühe lonksuga :) Toostide saatel saabus ärimehe sõbra tütar, kes viis meid lahkesti sinna, kuhu esialgu jõuda soovisime, 25km eemal asuvasse Kobuletisse. Lahkudes jagati meile kontakte, et kui meil on mõni soov või kui midagi peaks juhtuma, siis oleks, kuhu pöörduda.
Järgmise päeva hilisõhtul suplema minnes saime jutule möödunud aastal 6 kuud Afganistanis teeninud noorte grusiini sõduritega, kes näitasid pilte ja proovisid vene keeles muljetada nii kohapeal olnust kui nendega koos töötanud eestlastest. Huvitaval kombel nad peaaegu et nõudsid, et me ei lahkuks, sest üks neist läks koju, et tuua kodus tehtud puskarit, tša-tšat, mille üle nad uhked on ja millega meile oma rahvust tutvustada. Ootamatult naasti aga suure kotitäie kohaliku toiduga, mida meile kohe ka pakkuma hakati! Lõpuks lahkudes ei lubatud tühjade kätega minna, vaid anti kõikvõimalikud toidud-joogid hilisemaks nosimiseks kaasa :)
Igas heas on ka midagi halba ja samamoodi on ka Gruusia ja sealsete inimestega: tihtipeale olid nad liiga külalislahked! Kõik, kellega me aega veetsime ja kes meile nii linnas kui mägedes ringi näitasid, ei lasknud meil iseenda eest maksta. Restoranid, bussid, maršrutkad, taksod ja paljud teised kohad - meil jäi üle vaid pealt vaadata, kuidas meie eest maksavad inimesed, kes elavad riigis, mille elatustase on Eesti omast julgesti madalam! Proovisime neile pea iga kord raha tagastada, aga üsna pea mõistsime, et taoline külaliste kohtlemine on nende kultuuris iseenesestmõistetav. Kostitatavate eest mitte maksmist peetakse häbiväärseks ja kostitajatele raha pakkumist lausa solvavaks!