Kuvatud on postitused sildiga Eksperimendid. Kuva kõik postitused

Lugu sellest, kui palju saab sitast teha saia

Paari nädala eest hakkasid netiavarustes liikuma pildid ilustatud purgist ja seal sees olevast liivast ning iseäralikust pruunist pallikesest. Kes veidi rohkem uudistas, sai üsna pea teada, et liiv on pärit Omaani kõrbest ja omapärane pallike ei kuskilt mujalt kui 4000 kilomeetri kaugusel elava kaameli seedeelundkonnast.

Kui kõrvale jätta küsimus purgi ja selle sisu olemuse kohta, oli populaarseim ühesõnaline küsimus oodatavalt nii mulle kui mitmetele pabula sõpradele, et miks. Vastuse leidmiseks tuleb alustada aga tiba kaugemalt ehk paigast, kust idee sai alguse.

Fekaalide immuunsed detektorid
Välismaal käies pole ma kunagi olnud suur suveniiride fänn. Eksootilised lipud ja külmkapimagnetid tunduvad kuidagi tavapärased, šokolaaditahvlid ja -kommid ehk grammike paremad, kuid siiski mitte nii ehedad, kui võiks. Kuna pärast nädalapikkust Omaani kõrberetke pidi kodumaale kaasavõetav minu silmis olema midagi omapärast just tollele konkreetsele liivamerele, oli valik lihtne: mitmekümne kilomeetrisi teekondi läbi rännanuna olid mulle silma jäänud vaid liivaterad, päike ja kaamelid. Kuna päikest ja kaamelit seljakotiga kaasa ei saa võtta, täitsin pudeli kõrbeliiva ja kaamelipabulaga, lootes probleemideta läbida kolm koduteel eesootavat lennujaama.

Etteruttavalt jäädvustus Pet Puupi esimesest sünnipäevast koos kahe parima sõbra ja iseäraliku tordiga :)
Detektorid fekaalidele ei reageerinud, mistõttu jõudsin sekeldusteta Tartusse, kus hakkasid pihta seiklused, mis said tuntuks Pet Puupi nime all.

Pabulaga väljakutsele vastu
Võtsin vastu vägagi alternatiivse kontseptsiooniga väljakutse, millega puutuvad kokku inimesed kõikvõimalikest eluvaldkondadest: muusikud peavad leidma endale omase ning samas kuulajaid kõnetava stiili, tööturule sisenev noor peab looma endast tööandjate jaoks võimalikult konkurentsivõimelise pildi, alustavad ettevõtjad peavad edukuse tagamiseks looma firmamärgi, mis jõuaks sihtgrupini ja tekitaks usaldusväärsust. Ka mitmete teiste eluaspektide puhul on oluline luua kuvand iseendast või mõnest asjast, mis peegeldaks loojale meelepäraseid väärtusi ja põhimõtteid ning mis talletuks inimeste mäludes just selliste mõtete ja emotsioonidega nagu teadlikult kujundatakse.

Et katse millelegi kuvand luua oleks eriti illustreeriv, hakkasin sammhaaval mainet kujundama eelnevalt mainitud Omaanist pärit ekskremendile, millest lahti saamiseks ollakse harilikult valmis peale maksma.

Petpuupilik mainekujundusplaan
Iga bränd algab suuremast ideest ehk eesmärgist, mis oli Pet Puupi puhul – nagu nimestki võib järeldada – kohelda junni kui ustavast kaaslasest lemmiklooma. Erinevalt teistest loomadest vajab „ta“ kordades vähem hoolitsust ja vaeva, toitmist ja tähelepanu ning kõige tipuks ei pea „temaga“ mitu korda päevas õues käima, et ta oma põit tühjendada saaks. Pet Puup on hea kuulaja, ei hammusta, haugu ega küünista ning tõmbab rohkem uudishimulikke pilke kui kõige pehmema karvaga kutsikas. Lühidalt öeldes sobib ta nii kiire eluviisiga kooli- ja tööinimestele kui ka koduhoidjatele: Pet Puup vajab täpselt nii palju, kui talle antakse.

Edasi pidin planeerima, kuidas edastada kõike kirjeldatut Pet Puupi kuvandi kaudu ka teistele. See tähendab, et tuli mõelda nii kanalitele kui ka sõnumitele, millega eelnevalt mainitud väärtusi edasi anda. Otsustasin lisaks uudishimu tekitamisele Pet Puupi iga päev kaasas kandes keskenduda ka sotsiaalmeediale – Tumblr, Instagram, Facebook ja Twitter –, mida enda vaeva vähendamiseks sünkroniseerisin. Olgu ära mainitud, et iga kanali puhul tuli juba eos uurida, kunas ja kuidas saavad postitused ja pildid kõige enam nii ühekordseid vaatajaid kui ka püsivaid jälgijaid.

Pet Puupi esinduslik välimus pärast ostlemist oli igati pilkupüüdev!
Kui kanalid valitud, tegin sotsiaalmeediaplaani ehk nädalase tabeli, kus valisin igale päevale fookuse ja lisasin kõikidele platvormidele ka vastavasisulise kommentaari. Kui esimene päev oli pühendatud salapärasuse tekitamisele ja inimeste ettevalmistamisele, siis teine Pet Puupi ja ta saamisloo tutvustamisele juba detailsemalt ning alates kolmandast päevast sai teda näidata juba hoopis rohkematest külgedest – ostlemine, vannitamine, pidutsemine ja palju muud.

Lisaks väärtustele, sõnumitele ja kanalitele tuli mõelda ka visuaalidele, mida peetakse sageli üheks brändi olulisimaks osaks. Pet Puupi puhul oli sotsiaalmeedias kasutamiseks mõeldud fotode loomine pea et omapäraseim osa tervest maine loomise protsessist, kuna pidin vastama küsimusele, kuidas kaunistada junni nii, et see näeks välja esinduslik. Pärast junni ja liiva püreepurki asetamist, Kuukivi Helmepoest aksessuaaride hankimist ja värviliste paberite, kääride ja liimiga mässamist suutsime fotograaf Argo abiga luua fotoseeria, mis näitas Pet Puupi kõige paremast valgusest. Usutavasti jääb fotosessioon meie kõigi jaoks unikaalseks ja viimaseks omalaadsete seast.

Eksperimendinädala tulemused
Juba enne katse planeeritavat algust suutsin hakkama saada iseäraliku prahmakaga, ühendades Pet Puupi Instagrami iseenesele teadmata isikliku näoraamatu kontoga. Seeläbi sai pildiplatvorm täiesti ootamatult ja ilma igasuguse ettevalmistuseta 100 jälgijat, kel polnud esialgu vähimatki aimu, mis neid ees ootab.

Pet Puupi võrdlemisi kirju Instagrami-konto sai eksperimendi käigus nii mõnegi jälgija :)
Eksperimendinädala esmaspäeva varahommikul oli aga sedavõrd lihtsam postitada lemmikloomast esimesi fotosid nii Vabadussillal poseerimas, fotosessiooni nautimas kui ka majandusarvestuse eksamil õppejõudu asendamas. Samuti aitasid koorekiht Pet Puupi esimesi sõpru oma „meeldimistega“ iseäralikku kodulooma teistelegi levitada.

Mida päev edasi, seda rohkemate inimesteni Pet Puup jõudis ja seda enam andsin vastuseid ja kommentaare oma uue lemmiku kohta. Eriti hästi tuli see ilmsiks teda nii koolis kui linnapildis endaga kaasas kandes, mil tema kodupurki kattis stiilne tuule ja vihma eest kaitsev roheline mütsike ning Pet Puupile eritellimusega disainitud oranž „ridikül“. Rohkelt sai ta tähelepanu ka peopiltidega, mil käis kaaspabulatega diskol ja pidas oma esimest, nädala vanuseks saamise sünnipäeva.

Inimeste jaoks tundus olevat igati harjumuspärane, kui otsustasin brändi loomisel kasutada Facebooki võimalusi veelgi laiemalt, liitudes kolme „tutvuse“ grupiga, kus avarate dekolteedega neiud soovivad leida kuuspakiga poisse ja vastupidi. Edastasin sinna nimelt Pet Puupi eest soovi tutvuda nii poiste, tüdrukute kui ka eelmistest kategooriatest välja jäänutega, mispeale sai ta lisaks rohketele klikkidele mitmeid jagamisi, suurendades brändi levikut.

Pet Puupi esimene, nüüdseks juba nostalgiline klubiskäik
Kui levima hakkas pildiga õpetus, kuidas tõbist Pet Puupi hommikuse võileiva kõrval vannitada, kuulsin mitmelt kodulooma sõbralt arvamust junnist kui naljast, mis on läinud grammike üle piiri. Valdav osa inimesi oli aga terve nädala jooksul positiivselt meelestatud ja igati huvitatud sellest, kust ta pärit on, mida temaga koos teha saab ja – mis kõige tähtsam – mis väärtusi ta endas kannab.

Pet Puupi jagatud õppetunnid
Nädalane mainekujundus olnuks kindlasti veelgi õnnestunum, kui Pet Puup kandnuks endas sisukamat sõnumit kui pelgalt „omapärane Omaanist pärit koduloom, kellega on tavapärastest lemmikutest kordades kergem ümber käia“. Sestap, kui Pet Puupis peitunuks suurem, põhjalikum ja üllam idee, olnuks ta niigi inforohkes ühiskonnas teiste infojupikeste seast veelgi eredamalt välja paistnud. Lisaks tuleb tõdeda, et vaatamata sotsiaalmeedia sünkroniseerimisele oli neli kanalit ühe nädala jaoks veidi liiga palju: võrdlemisi rohkeklikiliste Instagrami, Tumblri ja Facebooki kõrval jäi Twitteri potentsiaal kasutamata.

Seitsme päeva vältel toimunud eksperimendi idee oli näitlikustada kampaania ja brändi loomise protsessi, mistõttu võib vaatamata saadud õppetundidele pidada katset kordaläinuks: Pet Puup jõudis oma välimuse, olemuse ja looga päevast päeva aina rohkemate austajateni. Ühtlasi andis katse kinnitust mainekujunduse põhitõdedele: olenemata elukutsest, projektist, brändist või eesmärgist tuleb mõelda loodavale väärtusele ehk sellele, mida kuvandi olemus selgesti määratletud sihtgrupile pakub. Seejärel peaks mõtlema sõnumitele, millega väärtust edasi anda, kanalitele, kus sõnumeid levitada, ja muidugi ka sobivatele illustratsioonidele, mis kõigele eelnevale vürtsi ja ligitõmbavust lisavad.

Lugu ilmus esialgu ajakirjas Ole Rohkem: http://olerohkem.ee/kui-palju-saab-teha-sitast-saia/
Loe rohkem

Lugu sellest, kuidas leida soodne üürikorter, ihaldatud töökoht või kohtingukaaslane

Kuidas leida unistuste töökoht, saada arstijärjekorras ettepoole või kohtuda inimesega, kellele juba väiksest saati alt üles vaadatud? Mida teha, et saada juuksuris soovitud soeng, tubli soodustus tulevase kodu ostult või kohting inimesega, kes juba pikalt mõtteis mõlkunud? Valem on lihtne.

Kõikvõimalike pisikeste ja suurte unistuste täitumiseks, aga ka murede lahendamiseks on lihtne lahendus − küsimine. Küsija suu pihta ei lööda ja kunagi ei tea, milleni üks tagasihoidlik küsimärk juhatada võib.

"Tööpostil!"
Sellesama moto paikapidavust tõestan järgnevas kirjutises, kus võtsin luubi alla tudengite pea et suurima murekoha – üürikorterid – mida on Tartus teadupärast suuresti vähem kui nende soovijaid. Eksperiment ei seisne aga pelgalt üürikorteri hankimises, vaid niigi olemasolevale probleemile on vinti juurde lisatud. Nimelt proovisin nendesamade väheste pakutavate üürihindu üheainsa kõne abil soodsamaks „kaubelda“, soovides sedaviisi säästa aasta peale arvestatava summa raha.

Ettevalmistused sõjaplaaniks
Esmalt otsisin kinnisvaraportaalide kaudu kümme potentsiaalset üürikorterit, mis asuksid Tartus ja oleksid hinnavahemikus 100−300 eurot. Lisaks, et iga kõne oleks tulemuslik ja eksperiment efektiivne, valisin välja vaid need korterid ja toad, mil oli märgis „otse omanikult“. Eelnev on tähtis just seetõttu, et maakleritel on ettekirjutised omanikelt, mistõttu peavad nad pärast potentsiaalse kliendiga rääkimist veel nõu pidama – omanikud saavad otsuseid teha aga sellesama kõne ajal.

Potentsiaalsete kodude nimekiri olemas, tuli sorava jutu saavutamiseks läbi mõelda nn helistamisstrateegia. Ilma igasuguse taustjutu ja sissejuhatuseta rahateemat puudutada oleks justkui kohatu ja võin mürki võtta, et hirmutaksin korterite omanikud kohe ära. Sestap otsustasin kõne alguses selgesti ja mõistetavalt end nime ja õppeasutusega tutvustada ning kirjeldada, kust leidsin kontakti ja mis eesmärgil helistan. Pean vajalikuks mainida, et ei tahtnud, et kõnes domineeriks soov hinnast alla kaubelda, vaid huvi korteri kohta rohkem teada saada.

Plaanisin pärida erinevate korterit puudutavate asjaolude kohta, mis kuulutuses ehk veidi segaseks jäänud. Lõpuks, kui jää murtud, mõtlesin jõuda kõne tuumani ehk küsida üürihinna ja potentsiaalse allahindluse kohta.

Kauplemine veidi teistsugusemas keskkonnas veidi teistlaadi inimestega :)
Tulemuslikkus või läbikukkumine
Ettevalmistused tehtud, paber ja pastakas olemas ning telefon valmis – aeg julgus kokku võtta. Pilk kuulutusel ja telefon kutsumas:
- Tere, kas räägin Marjuga?
- Tere! Jah, Marju kuuleb.
- Minu nimi on Uku Lilleväli, olen Tartu Ülikooli tudeng ja helistan kuulutuse tõttu, mille leidsin kinnisvaraportaalist. Kuna koht jäi silma, mõtlesin, et helistan ja küsin lisainformatsiooni.
- Jaa, aitäh helistamast, aga huvilisi on juba mitmeid ja uuel nädalal tullakse korterit juba vaatama.
Mõtlesin, et ei ole hullu, kuna esimese katsetusega ei saagi kõik kohe õnnestuda.
- Aitäh teilegi ja ilusat päeva!
Sarnaste sõnadega võtsin ette ka kolm järgnevat kuulutust ja neis sisalduvad telefoninumbrid, kuid kaks neist olid aegunud ja üürilise juba leidnud. Kolmandal – sarnaselt esimese kõnega – olid mitmed entusiastlikud huvilised juba olemas.

Pärast nelja kõnet oli tunne eksperimendi suhtes kõhe, sest varasem kindlameelsus hakkas tasapisi asenduma kahtlusega. Proovisin leida lohutust mõttest, et alati ei saagi hästi minna ning paratamatult tuleb mõned katsetused ebaõnnestunuks tunnistada. Küll aga oli mul veel potentsiaalseid tulevasi elupaikasid alles kuus, mistõttu otsustasin sirge seljaga oma katsetustega lõpuni minna.

Positiivne pööre
Järgnev vestlus oli pöördepunkt: pärast eelnevalt välja toodud sissejuhatust sain teada, et korter on saadaval, mispeale küsisin mõned täpsustavad küsimused nii naabrite kui elektri- ja kommunaalkulude kohta. Lõpuks jõudsin esimest korda ka teemani, mis eksperimendi keskpunktis:
- Teil on siin kirjas, et korteri üürihind on 150 eurot. Kas oleks väga kriminaalne küsida, kas sellele oleks võimalik teha ka tudengisoodustust?
- Hind on tudengitele niigi paras… Aga kaubelda saab ikka!
- Jaa, mõtlesin, et küsija suu pihta ei lööda ja kunagi ei tea…
- Meil on kahte tüüpi tube: vastavalt suurusele kas 150 või 170 eurot. Las ma mõtlen veidi… Esimese võib teha 135 ja teise 150 euroga!
Sel hetkel mõistsin, et see, mis ennist tundus juba võimatu, oli järsku muutunud võimalikuks: kõne tõestas, et isegi väga kehvas olukorras peab küsimise ja õnne korrelatsioon paika.
- See tundub parem kui hea, suur aitäh! Uurin veel teisi variante ja helistan ehk juba järgmisel nädalal tagasi.
Jõudsin tõdemusele, et kui tudeng saaks ühes kuus maksta 15−20 eurot vähem, säästaks ta pelgalt sellesama kõne abil aastas 200 eurot või rohkemgi.

Järele olid jäänud veel viis korterit, millest kahele oli üürnik juba leitud ning kolmandal oli mitmeid huvilisi. Kaks viimast kõnet olid aga kõige keerulisemad, sest korterid olid küll saadaval, kuid tulemuslikkuse jaoks oli tarvis rohkemat kui varem välja nuputatud helistamisstrateegia.

Järgmine lootuskiir
Olles kõne algul end tutvustanud, lisainformatsiooni küsinud ning ka tudengisoodustuse kohta pärinud, vastas esimese korteri omanik mulle kahtlevalt:
- Ma nüüd ei teagi… Iga allahinnatud euro oleks minu jaoks ju kaotus.
Möödus ehk pool sekundit, kui jätkasin jutajamist sellega, kuidas seesama pakkumine mulle teiste seast silma jäi ja miks väikene hinnaalandus mind äärmiselt tänulikuks teeks. Olgugi et veidi kaheldes, vastati mulle just nõndavõrd positiivselt:
- Nii palju saan teile vastu tulla, et võime igakuiseks püsivaks üürihinnaks teha 250 eurot.
M.O.T.T. - mida oligi tarvis tõestada!
Arvestades, et üür on 190 eurot ja kommunaalid keskeltläbi 75, siis igakuine sääst oleks taaskord 15 eurot (loe: aastas ligi 200). Tänasin ja mainisin, et vaatan teisigi kortereid ja helistan ehk järgmisel nädalal tagasi.

Kõige kõvem kivi
Positiivse emotsiooniga oli hea haarata telefon ka viimaseks kõneks, mil võtsin ette eelnevatest veidi suurema, ilusama ja sedavõrd ka kallima, 290 eurose kuuüüriga korteri. Pärast tutvustust, uudishimulikke küsimusi ja tudengisoodustuse idee avaldamist küsiti, kui palju tunduks mulle endale õiglane maksta.

Tunnistan, et olin esialgu veidi jultunud, kuid pärast pisikest põhjendust pakkusin välja 30 eurot soodsama kuuüüri. Hetk hiljem aga mõistsin, et sai vist taas teps palju, ja ütlesin, et isegi 270 eurot oleks väga vastutulelik ja positiivne. Kõne teises otsas oldi küll veidi skeptilised, kuid anti roheline tuli, kui huvi peaks süvenema.

Kolm ümarat ja seitse kandilist
Lõppeks tegin kokkuvõtte, et kümnest kõnest olid suisa kolm edukad ehk õnnestumise protsent oli niivõrd eeskujulik kui arv 30. Vaatamata vahepealsetele nn läbikukkumistele sain tõestust sellest, et mida rohkem küsida, seda suuremad on võimalused, et lõpuks jõuan sihini, olgu siis tegemist unistuste töökoha hankimise, vajaduse korral arsti- või poejärjekorras ettepoole saamise või uue kodu üürihinna langetamisega. Olgem julgemad, sest küsija suu pihta ei lööda, otse vastupidi.

Lugu avaldati esialgu tudengiajakirjas Ole Rohkem: http://olerohkem.ee/lihtne-valem-mille-abil-leida-soodne-uurikorter-ihaldatud-tookoht-voi-kohtingukaaslane/
Loe rohkem

Lugu sellest, kuidas 40 naisega ainsa noormehena higimulle pühkisin

Äsja möödunud nädala lõpus ilmus juba kolmas ja ühtlasi ka selle aasta viimane TÜ tudengiajakirja Ole Rohkem raames valminud eksperiment "Eesti mees, 40 naist ja zumba - katastroof või paradiis?". Allpool olen välja toonud väljavõtte kirjutisest, kus kirjeldan ainsa noormehena pea 40 neiu ja naise vahel paindlikult puusi väntsutades kogetut, trennikaaslannade emotsioone ja seda, kas ja kuidas niivõrd näiliselt naiselikku trenni teistelegi "omasugustele" soovitan:
Kuidas käituda, kui peas keerlevad mõtted viimati kõhtu pistetud šokolaadiruudust, pilk peatub kõhul ning enesetunde parandamiseks isu trenni minna suur? Lahendus on kaunis lihtne: mine trenni ja higista. Meie mõtted ja soovid muutuvad iga päev, mistõttu ei tohiks olla imelik, kui mõnikord tekib tahtmine tavapärase pallitrenni asemel kaotada kaloreid hoopiski rütmikas rühmatreeningus. Seelik seljas, pole muret, kuid mis saab siis, kui soovin noormehena minna kilosid kaotama kohta, mis pole juba pikemat aega ühtegi meessoost hingelist näinud? 
Otsustasin minna just sellisesse rühmatrenni ning viia läbi eksperimendi, mis näitaks teiste trenniliste, neidude ja naiste reaktsiooni ning suhtumist ainsasse meeshinge ja minu muljet treeningust, kuhu kogenematuna esimest korda jõudsin. Lisaks – mis on võib-olla et tähtsamgi – soovisin mõista, kas harjutuspaika otsides peaksid mehed jääma oma kujuteldavate liistude juurde või võiks katsetada ka midagi pealtnäha teistsugust, et mitte öelda naiselikku.
Kui ise ei mõista, siis äkki naaber teab!
Autor: Laura Kabonen
Treeningutega tutvudes leidsin kümneid erinevaid programme, alustades klassikalisest joogast ja pilatesest ning lõpetades strippaeroobika ja zumbaga. Pärast kirjelduste lugemist mõistsin, et esimese kahe puhul ma kõhtu pistetud šokolaadiruudust nii efektiivselt ei vabaneks; taipasin, et peaksin otsima pigem midagi füüsiliselt väljakutsuvamat, et hiljem oleks mõnus trenniväsimus sees. Tulemus? Kaalukauss langes Ladina-Ameerika rütmide saatel keha hööritamise ehk zumba kasuks. 
„See on pigem ikka naistele. Üks mees on registreerunud, aga minu meelest on see veidi imelik.“ Kui mitte päris sõna-sõnalt, siis mõtte poolest just sedaviisi vastas MyFitnessi klienditeenindaja telefonitsi küsimusele, missugune on zumbas meeste-naiste vahekord. 
Üks klimp supi sees

Kolm päeva hiljem, spordiriided seljas, suundusin oma elu esimesse rühmatrenni. Olgu mainitud, et ma polnud 21 eluaasta jooksul sarnaseid spordiklubisid mitte kordagi külastanud, mistõttu oli iga samm zumba suunas midagi täiesti uut.
Autor: Laura Kabonen
Riietusruumist väljudes oli mu ees ligi 40 neiut ja naist, kes – nagu arvata oli ja üsna pea ka selgus – ootasid sedasama tantsutrenni, kuhu olin end julgesti kirja pannud. Olgugi et eelnevalt olid mul peast läbi käinud uitmõtted, kui veider on minna vähemalt näiliselt niivõrd naiselikku trenni, oli esimene kokkupuude zumba-rahvaga igati positiivne ja meeldiv. Enne treeninguga pihta hakkamist mainisin ka kaaslastele oma plaanist tulla vaatama ja uudistama, mida zumba endast kujutab. Kerge ärevusega seadsin kahtluse alla, kuidas saan võrdlemisi kandilise kehakontrolliga noormehena sedavõrd dünaamilise tantsuga hakkama, mispeale olid trennilised vägagi toetavad ja isegi positiivselt üllatunud, et üks „minusugune“ sinna ära eksis. 
Eesti mees on tantsulõvi 

Trennis osalejate utsitamisel koht esireas sisse võetud, vajutas treener play-nupule ja kõrvadesse jõudsid rütmikad taktid, millest igaüht täitsid arvukad liigutused. Paindlikud puusanõksud, kiired ja oskuslikud liigutused nii käte kui jalgadega ning algajale üsnagi keerukad kombinatsioonid – kõikide nendega läks mu kehal kohanemiseks aega päris mitu tantsu. Erinevalt varem ennustatud kohmakusest tuli iga uus tants ja kombinatsioon loomutruumalt ja lõbusamalt, nii et isegi naiselikumad liigutused polnud mitte veidrad, vaid lustlikud ja meeleolukad. Kuna kogemus oli esmakordne, ei suutnud ma algusest peale ühtegi liigutust ega tantsu mööda saata ilma naeruväärselt laia naeratuseta.
Mõte loeb!
Autor: Laura Kabonen
Pärast teist tantsu esimesi higimulle pühkides tõdesin kõva häälega, et zumba on vinge, aga võtab ikka läbi. Piinlikul kombel sain vastuseks, et tegemist on alles sissejuhatusega, millega eesolevatele veelgi kiirematele tantsudele „üles köetuna“ vastu minna. Hea on tõdeda, et kui alguses olin mugavustsoonist täiesti väljas, siis tants-tantsult asendus esialgne kandilisus aina osavamate zumbavõtetega, nii et trenni lõpus tundsin end neiude ja naistega juba peaaegu et võrdväärsena. 
Tähelepanu rohkem kui küll 

Zumba-järgne emotsioon oli hea, sest – nagu MyFitnessi kodulehelgi kirjas – „vormisin oma keha ja kulutasin kaloreid nii, et ise ei märganudki!“ Rohkem kui tund aega intensiivset hüppamist ja kehaväänavat kargamist väsitas korralikult isegi mind kui (vähemalt enda arvates) hästi treenitud noormeest. 
Tantsutrenni saab kokku võtta sõnapaariga „tähelepanu keskpunkt“. Nagu eeldada võis, oli sedalaadi rühmatreening ainsa poisslapsena tulvil uudishimulikke, kuid igati julgustavaid pilke, mis tundusid mu sooritust või vähemalt esimest zumba-katsetust justkui kiitvat. Olgugi et taoline nn rambivalguses olemine võib esmapilgul tunduda heidutav, muutis see trenni tublisti lõbusamaks ja näitas kaastrenniliste heakskiitva suhtumise näol, et zumbatama on vägagi teretulnud ka mehed.
Upsi!
Autor: Laura Kabonen
Julgus tasub ära

Suundudes tagasi esialgse küsimuse juurde: mis saab, kui soovida noormehena minna trenni, mis pole juba pikemat aega ühtegi meessoost hingelist näinud? Ohter lõbu, märg selg, tublisti laienenud mugavustsoon ja kindlasti rohkesti tähelepanu nii trennikaaslannadelt kui treenerilt. Ei tasuks muretseda, mida üks või teine arvab või mis juhtuda võib, kui mehena zumbast või mõnest teisest pigem justkui naistele sobivamast trennist osa võtta. Tuleb minna ja proovida, sest kõige hullem, mis juhtuda saab, on hea enesetunne ja palju naeratavaid pilke vastassoo esindajatelt!
Loe rohkem

Lugu sellest, kuidas ratastoolis Tartut kompasin

Otsustasime esimeste miinuskraadide saabudes viia Kristeliga TÜ tudengiajakirja Ole Rohkem raames läbi eksperimendi, kus tema pani end nägemis- ning mina liikumispuudega inimese sussidesse. Seadsime nimelt kahtluse alla uskumuse, kas Tartu linn ja ülikool on inimsõbralikud ja atraktiivsed ka neile, kes sõltuvad vastavalt valgest kepist ja kahest istmiku all olevast rattast ning nendevahelisest istmest.

Allpool olen välja toonud killukese loost, mida paari tunniga ratastoolis ringi liikudes kogesin, mida huvitavat sain teada ning kui "kaugele" selle ajaga jõudsin:
Esmakordselt ratastoolis ülikooli õppehoonete vahelisi teid läbides kogetu muutis tublisti minu mõtteviisi sellest, kuidas füüsilise liikumisvõimeta nii linnas kui ka koolis hakkama saada. Olgu eelnevalt mainitud, et ratastooliga harjunud inimesega võrreldes oli mul igasuguste kogemuste puudumise tõttu tavapärasest märgatavalt keerulisem ja kuna katse kestis vaid paar tundi, on järgnevad kirjeldused ja mõtted ülevaade esmamuljest ja -kogemusest, mida ratastoolis tudengina tundsin. 
Uskumatult saamatuna pisikesel kallakul
Foto: Argo Ingver
Teekond algas ühest vähestest ühiselamutest Tartus, kus on kohandatud toad liikumispuudega üliõpilastele: Raatuse 22-st. Esimesed n-ö uue kogemusega kaasnevad emotsioonid möödas, suundusime Raekoja platsi poole, et piire kombata ja mõista, mis meid ees ootab. Uskumatul kombel kestis maa, mis kõndides võtab kõige rohkem viis minutit, ratastooliga 6 korda kauem: 30 minutit! 
Eksperimendi algus andis rohkesti mõtlemisainet sellest, kuidas ratastooliga liigeldes hakkama saadakse: äärekivid ja väiksemad astmed ning augud tundusid järsku suuremad kui kunagi varem ning Kaarsild ilma igasuguse abita täiesti ületamatu. Samuti tekitas üllatust pärast Kaarsilla ületamist algav peaaegu et olematu tõus raekoja hooneni, mis oli – olgugi et igipõlise tartlasena sadu kordi üle tallatud – quelle surprise! Jõudsin pisikesi puhkepause pidades Rüütli tänavani, mis tundus kõige eelneva kõrval kui lapsemäng, sest maapind oli tasane ja augud pigem erandlikud. 
Järjekordne uus kogemus ootas ülikooli peahoone näol, kuhu pääses, nagu pärast väikest peata olekut selgus, maja tagant. Sissepääs oli mugav, sest kaldtee oli lauge ja hoonesisesed võimalused lubasid pääseda kõikidesse ruumidesse kõikidel maapealsetel korrustel. Veidi suurema kahtlustundega proovisime õnne kõrvalasuvas filosoofiateaduskonna hoones, et leida ligipääs kurikuulsasse ringauditooriumi, kuid ka seal oli kõige peale mõeldud: sissepääsu kaldtee, siledad põrandad, käepäraselt avatavad uksed, liftid ja mitmed muud aspektid. Ratastoolis olles ei osanud millegi üle otseselt kurta! 
Foto: Argo Ingver
Hoopis kontrastsem oli – nagu arvata võib – Lossi tänava tõus vanasse sünnitusmajja ning praegusesse ajakirjanike ja suhtekorraldajate mekasse. Mõistsin võrdlemisi ruttu, et loengutesse ratastooliga ilusti kohale jõudmiseks tuleks eelmainitud erialasid õppima minnes käe- ja seljalihaseid treenida vähemalt aastakese. 
Eksperimenti läbi viies hakkasin tasapisi mõistma, et kui tahta ratastoolis hakkama saada, tuleb olla igas mõttes ettevõtlik. Tuleb leida alternatiivseid teid ning tagauksi, küsida läbimatu distantsi või suure väsimuse korral abi ning olla oma võimetest väga teadlik. 
Positiivne on tõsiasi, et Tartus tehtud uuringute kohaselt on 80% TÜ hoonetesse võimalik ratastooliga sisse pääseda ja sealsetes loengutes käia. Iga erivajadusega tudengi õppimisega seotud mure saab lahendatud Tartu Ülikooli nõustamiskabinetis. Lisaks toetab ülikool erivajadustega üliõpilaste kõrghariduse omandamist sõltuvalt puude raskusastmest ja liigist kuni 510 euroga kuus ning kõige tipuks on koolis juba viiendat aastat käimas projekt, kus erivajadustega üliõpilasi abistavad vabatahtlikud kaasüliõpilased ehk tugitudengid. 
Minu jaoks oli eksperiment igati kordaläinud, sest saadud kogemus oli tohutu ning nägin ja tundsin omal nahal, et ülikool on pannud rohkelt energiat liikumispuudega tudengite võimaluste suurendamisesse. Ühtlasi soovin tänada ka ettevõtet OÜ Egero, kes oli katsumuse tarbeks valmis ratastooli laenama.
Et näha, kuidas läks Kristelil, kes uuris, kuidas saada hakkama valge kepi ja nägemisvõimeta, lugege täispikka ajakirja Ole Rohkem artiklit siit: Erivajadusega tudengi visa hing.
Foto: Argo Ingver
Loe rohkem

Lugu sellest, kuidas kirjaklamber asendus 5 praega restoranis

Aasta algul eksperimenteerisime Mai-Liisi, Anu ja Ukuga Tartu tänavatel, kui kaugele on 2 tunniga võimalik jõuda väärtusetut kirjaklambrit aina uhkemate esemete vastu vahetades. Tulemus? 120 minutit hiljem oli meil kaks 30-eurost reisibüroo kinkekaarti ning tööpakkumine EMT-st!

Nüüd, ligi pool aastat hiljem, läksime TÜ tudengiajakirja Ole Rohkem raames Andresega sarnast teed, kuid eesmärgiks kirjaklambri abil pooleteise tunniga kõht mõnusasti täis saada. Allpool olen välja toonud väljavõtte artiklist ja tükike loost sellest, kellega me oma tee peal tutvusime, mida nägime ja kogesime ning kuhu lõpuks välja jõudsime:
Esimesel katsel läksime kirjaklambriga pagaripoodi, kus soovisime pealtnäha väärtusetu eseme soojade saiade vastu vahetada. Proovisime seda müüjale ülemiseks nööbiks sobitada, aga paraku oli iga saiakene arvel, mistõttu jätsime poodi naeratava müüja ja lahkusime sealt täpselt samasuguse esemega, kui sinna läksime. Tekkis analoogia pöidlaküüdiga edasi liikumisega: kui esimene auto peale ei võta, ei tasu nukrutseda, sest lõpuks ikka veab!

Edasi suundusime Heino Elleri muusikakooli, kus pakuti kirjaklambri vastu mõnda vana raamatut. Pärast väikest kaalutlemist otsustasime valida 1989. aastal välja antud Riho Pätsi õpiku „Muusikaline kasvatus üldhariduskoolis“, mis tundus tulevaste vahetuste mõttes olevat kõige atraktiivsem.   
Tänasime ja jätkasime teekonda Kesklinna keskusesse, kus tekkis mõte minna prillipoodi, kus – nagu eeldada võis – polnud müüjatel isegi pärast raamatu peaaegu et reliikvia staatusele rõhumist võimalik meid aidata, sest sealgi olevat kõik arvel. Küll aga oli meil õnne kõrvalpoes: Juustukuningate meeldiv teenindaja oli lahkesti valmis vahetama raamatu elegantselt pakitud roheliste pähklite vastu. Pärast tänusõnu ja edasiliikumist oli näha, kuidas meie ebaharilikust käigust jäi poodi hea atmosfäär.
3-eurosed higistamiskaardid
Foto: Argo Ingver
Kuna pähklid nägid välja uhked, läks järgmine samm juba kaunis kergesti, kui korrus kõrgemal oli MyFitnessi neiu valmis need välja lunastama nelja 3-eurose treeningvautšeri vastu. Ehk teisisõnu olime jõudnud omamoodi verstapostini, sest lõpuks saime esemed, millel oli nähtav rahaline väärtus. 
Pärast väikest tagasilööki, kui proovisime ühte vautšerit vahetada tundmatu noormehe kaasaegse nokamütsi vastu, läks iga 3-eurone kaart oma teed. Suundusime Tartu Kaubamaja ette lillemüüjate juurde, kus pärast esialgset keeldumist meenus toredale vanemaealisele tädile, et tal on Tallinnas noor sugulane, kes võiks higistamisest huvituda. Lahkusime ta juurest suurte silmade ja meeletu imestusega, sest tolleks hetkeks olime kaks vautšerit vahetanud 11 lilleõie vastu. Ühe kaardi vahetasime veel Kaubamaja jäätisekohviku rõõmsa neiuga, kellelt saime vastu Cinamoni popkornivautšeri, ning neljanda MyFitnessi kaardi eest saime Kalevi maiustustepoest piimašokolaadi. 
Killuke sensuaalsust
Foto: Argo Ingver
Seadsime sammud hoopis Dorpat SPA-sse, kus palusime neljal retseptsioonineiul lillede lõhna nuusutada, misjärel rääkisime neile oma rännakust. Olime taaskord üllatunud, kui pärast pisikest jutuajamist oli meil õite asemel teepakk ja Dorpat SPA hoolitsus kahele soolakambris. Selleks hetkeks oli meil tagasihoidlikust kirjaklambrist tekkinud semi-ideaalne kohtingupakett 11 lilleõie, kinokülastuse snäki ja filmijärgse magusa näol – puudu olid vaid kinopiletid. Kuhu me ei suundunud, oli aga kino.  
Peagi hakkas täis tiksuma poolteist tundi ning kõhtude korisedes meenus meile esialgne eesmärk. Raekoja platsile naastes läksime õnne proovima Suudlevatesse Tudengitesse, kus abivalmil ettekandjal polnud volituste puudumise tõttu meid võimalik aidata. Küll aga oli ta valmis helistama korrus kõrgemal olevale juhatajale, kes üsna pea meiega ka vestlema tuli. Meeldiv jutuajamine päädis spaahoolitsuse vahetusega 25-eurose Suudlevate Tudengite kinkekaardi vastu, mis toitis lisaks meile ära ka teised eksperimenteerijad Kadri ja Heleri ning fotograafi Argo.
Nüüd mõelda vaid, kui pooleteise tunni asemel võtnuks eksperimendi läbiviimiseks nädalakese. Mõtlesime, et võinuks ära rääkida mõne tuntuma inimese, et restorani kinkekaarti reklaamida kui õhtusööki kuulsusega, mille eest saanuks juba hoopis suurema väärtusega vahetuskaupa. Sealt saadud eset edasi vahetades olnuks algse kirjaklambri väärtus veelgi kasvanud ja edasine eksperimendi kulg võinuks olla ligilähedane idee algataja omaga, kel õnnestus kirjaklamber aastaga maja vastu vahetada!

Et näha, kuidas läks Kadril ja Heleril, kellega me samaaegselt katset tegime, lugege täispikka värske ajakirja Ole Rohkem artiklit siit: Kuidas kirjaklambrist kõht täis saada? Lisaks on kõikidel TÜ tudengiajakirja lugejatel ühe väikse kommentaariga võimalik võita Tartu Ülikooli pusa nii teisi-, kolma- kui neljapäeval: http://goo.gl/BYyR1c :)

Mõnus kooslus, mis asendus veelgi mõnusama kõhutäiega!
Foto: Argo Ingver
Loe rohkem
Tellimine: Postitused (Atom)