Lugu sellest, kuidas ratastoolis Tartut kompasin

21:29 abitu , egero , Eksperimendid , Eksperiment , liikumispuudega , ole rohkem , oü egero , puudega , puue , ratastool , ratastooli rent , ratastoolis , Tartu , Tartu Ülikool , tudeng , tudengina , TÜ 0Kommentaarid

Esmakordselt ratastoolis ülikooli õppehoonete vahelisi teid läbides kogetu muutis tublisti minu mõtteviisi sellest, kuidas füüsilise liikumisvõimeta nii linnas kui ka koolis hakkama saada. Olgu eelnevalt mainitud, et ratastooliga harjunud inimesega võrreldes oli mul igasuguste kogemuste puudumise tõttu tavapärasest märgatavalt keerulisem ja kuna katse kestis vaid paar tundi, on järgnevad kirjeldused ja mõtted ülevaade esmamuljest ja -kogemusest, mida ratastoolis tudengina tundsin. 

Uskumatult saamatuna pisikesel kallakul Foto: Argo Ingver

Teekond algas ühest vähestest ühiselamutest Tartus, kus on kohandatud toad liikumispuudega üliõpilastele: Raatuse 22-st. Esimesed n-ö uue kogemusega kaasnevad emotsioonid möödas, suundusime Raekoja platsi poole, et piire kombata ja mõista, mis meid ees ootab. Uskumatul kombel kestis maa, mis kõndides võtab kõige rohkem viis minutit, ratastooliga 6 korda kauem: 30 minutit! 

Eksperimendi algus andis rohkesti mõtlemisainet sellest, kuidas ratastooliga liigeldes hakkama saadakse: äärekivid ja väiksemad astmed ning augud tundusid järsku suuremad kui kunagi varem ning Kaarsild ilma igasuguse abita täiesti ületamatu. Samuti tekitas üllatust pärast Kaarsilla ületamist algav peaaegu et olematu tõus raekoja hooneni, mis oli – olgugi et igipõlise tartlasena sadu kordi üle tallatud – quelle surprise! Jõudsin pisikesi puhkepause pidades Rüütli tänavani, mis tundus kõige eelneva kõrval kui lapsemäng, sest maapind oli tasane ja augud pigem erandlikud. 

Järjekordne uus kogemus ootas ülikooli peahoone näol, kuhu pääses, nagu pärast väikest peata olekut selgus, maja tagant. Sissepääs oli mugav, sest kaldtee oli lauge ja hoonesisesed võimalused lubasid pääseda kõikidesse ruumidesse kõikidel maapealsetel korrustel. Veidi suurema kahtlustundega proovisime õnne kõrvalasuvas filosoofiateaduskonna hoones, et leida ligipääs kurikuulsasse ringauditooriumi, kuid ka seal oli kõige peale mõeldud: sissepääsu kaldtee, siledad põrandad, käepäraselt avatavad uksed, liftid ja mitmed muud aspektid. Ratastoolis olles ei osanud millegi üle otseselt kurta! 

Foto: Argo Ingver

Hoopis kontrastsem oli – nagu arvata võib – Lossi tänava tõus vanasse sünnitusmajja ning praegusesse ajakirjanike ja suhtekorraldajate mekasse. Mõistsin võrdlemisi ruttu, et loengutesse ratastooliga ilusti kohale jõudmiseks tuleks eelmainitud erialasid õppima minnes käe- ja seljalihaseid treenida vähemalt aastakese. 

Eksperimenti läbi viies hakkasin tasapisi mõistma, et kui tahta ratastoolis hakkama saada, tuleb olla igas mõttes ettevõtlik. Tuleb leida alternatiivseid teid ning tagauksi, küsida läbimatu distantsi või suure väsimuse korral abi ning olla oma võimetest väga teadlik. 

Positiivne on tõsiasi, et Tartus tehtud uuringute kohaselt on 80% TÜ hoonetesse võimalik ratastooliga sisse pääseda ja sealsetes loengutes käia. Iga erivajadusega tudengi õppimisega seotud mure saab lahendatud Tartu Ülikooli nõustamiskabinetis. Lisaks toetab ülikool erivajadustega üliõpilaste kõrghariduse omandamist sõltuvalt puude raskusastmest ja liigist kuni 510 euroga kuus ning kõige tipuks on koolis juba viiendat aastat käimas projekt, kus erivajadustega üliõpilasi abistavad vabatahtlikud kaasüliõpilased ehk tugitudengid. 

Minu jaoks oli eksperiment igati kordaläinud, sest saadud kogemus oli tohutu ning nägin ja tundsin omal nahal, et ülikool on pannud rohkelt energiat liikumispuudega tudengite võimaluste suurendamisesse. Ühtlasi soovin tänada ka ettevõtet OÜ Egero, kes oli katsumuse tarbeks valmis ratastooli laenama.

Foto: Argo Ingver