Uku blogi

Esmakordselt ratastoolis ülikooli õppehoonete vahelisi teid läbides kogetu muutis tublisti minu mõtteviisi sellest, kuidas füüsilise liikumisvõimeta nii linnas kui ka koolis hakkama saada. Olgu eelnevalt mainitud, et ratastooliga harjunud inimesega võrreldes oli mul igasuguste kogemuste puudumise tõttu tavapärasest märgatavalt keerulisem ja kuna katse kestis vaid paar tundi, on järgnevad kirjeldused ja mõtted ülevaade esmamuljest ja -kogemusest, mida ratastoolis tudengina tundsin. 

Uskumatult saamatuna pisikesel kallakul Foto: Argo Ingver

Teekond algas ühest vähestest ühiselamutest Tartus, kus on kohandatud toad liikumispuudega üliõpilastele: Raatuse 22-st. Esimesed n-ö uue kogemusega kaasnevad emotsioonid möödas, suundusime Raekoja platsi poole, et piire kombata ja mõista, mis meid ees ootab. Uskumatul kombel kestis maa, mis kõndides võtab kõige rohkem viis minutit, ratastooliga 6 korda kauem: 30 minutit! 

Eksperimendi algus andis rohkesti mõtlemisainet sellest, kuidas ratastooliga liigeldes hakkama saadakse: äärekivid ja väiksemad astmed ning augud tundusid järsku suuremad kui kunagi varem ning Kaarsild ilma igasuguse abita täiesti ületamatu. Samuti tekitas üllatust pärast Kaarsilla ületamist algav peaaegu et olematu tõus raekoja hooneni, mis oli – olgugi et igipõlise tartlasena sadu kordi üle tallatud – quelle surprise! Jõudsin pisikesi puhkepause pidades Rüütli tänavani, mis tundus kõige eelneva kõrval kui lapsemäng, sest maapind oli tasane ja augud pigem erandlikud. 

Järjekordne uus kogemus ootas ülikooli peahoone näol, kuhu pääses, nagu pärast väikest peata olekut selgus, maja tagant. Sissepääs oli mugav, sest kaldtee oli lauge ja hoonesisesed võimalused lubasid pääseda kõikidesse ruumidesse kõikidel maapealsetel korrustel. Veidi suurema kahtlustundega proovisime õnne kõrvalasuvas filosoofiateaduskonna hoones, et leida ligipääs kurikuulsasse ringauditooriumi, kuid ka seal oli kõige peale mõeldud: sissepääsu kaldtee, siledad põrandad, käepäraselt avatavad uksed, liftid ja mitmed muud aspektid. Ratastoolis olles ei osanud millegi üle otseselt kurta! 

Foto: Argo Ingver

Hoopis kontrastsem oli – nagu arvata võib – Lossi tänava tõus vanasse sünnitusmajja ning praegusesse ajakirjanike ja suhtekorraldajate mekasse. Mõistsin võrdlemisi ruttu, et loengutesse ratastooliga ilusti kohale jõudmiseks tuleks eelmainitud erialasid õppima minnes käe- ja seljalihaseid treenida vähemalt aastakese. 

Eksperimenti läbi viies hakkasin tasapisi mõistma, et kui tahta ratastoolis hakkama saada, tuleb olla igas mõttes ettevõtlik. Tuleb leida alternatiivseid teid ning tagauksi, küsida läbimatu distantsi või suure väsimuse korral abi ning olla oma võimetest väga teadlik. 

Positiivne on tõsiasi, et Tartus tehtud uuringute kohaselt on 80% TÜ hoonetesse võimalik ratastooliga sisse pääseda ja sealsetes loengutes käia. Iga erivajadusega tudengi õppimisega seotud mure saab lahendatud Tartu Ülikooli nõustamiskabinetis. Lisaks toetab ülikool erivajadustega üliõpilaste kõrghariduse omandamist sõltuvalt puude raskusastmest ja liigist kuni 510 euroga kuus ning kõige tipuks on koolis juba viiendat aastat käimas projekt, kus erivajadustega üliõpilasi abistavad vabatahtlikud kaasüliõpilased ehk tugitudengid. 

Minu jaoks oli eksperiment igati kordaläinud, sest saadud kogemus oli tohutu ning nägin ja tundsin omal nahal, et ülikool on pannud rohkelt energiat liikumispuudega tudengite võimaluste suurendamisesse. Ühtlasi soovin tänada ka ettevõtet OÜ Egero, kes oli katsumuse tarbeks valmis ratastooli laenama.

Foto: Argo Ingver

Esimesel katsel läksime kirjaklambriga pagaripoodi, kus soovisime pealtnäha väärtusetu eseme soojade saiade vastu vahetada. Proovisime seda müüjale ülemiseks nööbiks sobitada, aga paraku oli iga saiakene arvel, mistõttu jätsime poodi naeratava müüja ja lahkusime sealt täpselt samasuguse esemega, kui sinna läksime. Tekkis analoogia pöidlaküüdiga edasi liikumisega: kui esimene auto peale ei võta, ei tasu nukrutseda, sest lõpuks ikka veab!

Edasi suundusime Heino Elleri muusikakooli, kus pakuti kirjaklambri vastu mõnda vana raamatut. Pärast väikest kaalutlemist otsustasime valida 1989. aastal välja antud Riho Pätsi õpiku „Muusikaline kasvatus üldhariduskoolis“, mis tundus tulevaste vahetuste mõttes olevat kõige atraktiivsem.   

Tänasime ja jätkasime teekonda Kesklinna keskusesse, kus tekkis mõte minna prillipoodi, kus – nagu eeldada võis – polnud müüjatel isegi pärast raamatu peaaegu et reliikvia staatusele rõhumist võimalik meid aidata, sest sealgi olevat kõik arvel. Küll aga oli meil õnne kõrvalpoes: Juustukuningate meeldiv teenindaja oli lahkesti valmis vahetama raamatu elegantselt pakitud roheliste pähklite vastu. Pärast tänusõnu ja edasiliikumist oli näha, kuidas meie ebaharilikust käigust jäi poodi hea atmosfäär.

Kuna pähklid nägid välja uhked, läks järgmine samm juba kaunis kergesti, kui korrus kõrgemal oli MyFitnessi neiu valmis need välja lunastama nelja 3-eurose treeningvautšeri vastu. Ehk teisisõnu olime jõudnud omamoodi verstapostini, sest lõpuks saime esemed, millel oli nähtav rahaline väärtus. 

Pärast väikest tagasilööki, kui proovisime ühte vautšerit vahetada tundmatu noormehe kaasaegse nokamütsi vastu, läks iga 3-eurone kaart oma teed. Suundusime Tartu Kaubamaja ette lillemüüjate juurde, kus pärast esialgset keeldumist meenus toredale vanemaealisele tädile, et tal on Tallinnas noor sugulane, kes võiks higistamisest huvituda. Lahkusime ta juurest suurte silmade ja meeletu imestusega, sest tolleks hetkeks olime kaks vautšerit vahetanud 11 lilleõie vastu. Ühe kaardi vahetasime veel Kaubamaja jäätisekohviku rõõmsa neiuga, kellelt saime vastu Cinamoni popkornivautšeri, ning neljanda MyFitnessi kaardi eest saime Kalevi maiustustepoest piimašokolaadi. 

Seadsime sammud hoopis Dorpat SPA-sse, kus palusime neljal retseptsioonineiul lillede lõhna nuusutada, misjärel rääkisime neile oma rännakust. Olime taaskord üllatunud, kui pärast pisikest jutuajamist oli meil õite asemel teepakk ja Dorpat SPA hoolitsus kahele soolakambris. Selleks hetkeks oli meil tagasihoidlikust kirjaklambrist tekkinud semi-ideaalne kohtingupakett 11 lilleõie, kinokülastuse snäki ja filmijärgse magusa näol – puudu olid vaid kinopiletid. Kuhu me ei suundunud, oli aga kino.  

Peagi hakkas täis tiksuma poolteist tundi ning kõhtude korisedes meenus meile esialgne eesmärk. Raekoja platsile naastes läksime õnne proovima Suudlevatesse Tudengitesse, kus abivalmil ettekandjal polnud volituste puudumise tõttu meid võimalik aidata. Küll aga oli ta valmis helistama korrus kõrgemal olevale juhatajale, kes üsna pea meiega ka vestlema tuli. Meeldiv jutuajamine päädis spaahoolitsuse vahetusega 25-eurose Suudlevate Tudengite kinkekaardi vastu, mis toitis lisaks meile ära ka teised eksperimenteerijad Kadri ja Heleri ning fotograafi Argo.