Lugu neljast uskumatust päevast New Orleansis

21:06 bourbon , bourbon street , bywater , gsei , jazz , katriina orkaan , krokodill , louisiana , mehhiko laht , muusika , new orleans , nola , usa 0Kommentaarid

USA Välisministeeriumi poolt korraldatud sotsiaalsele ettevõtlusele pühendatud suveülikooli raames veetsin neli päeva New Orleansis ehk linnas, mis jättis mulle oma muusika, melu, multikultuursuse, krokodillide ja palju muuga täiesti unustamatu mulje!

Olen siia päevikulaadis võtnud kokku selle, mida paari päevaga nägin-tegin-kogesin. USA-kogemuse esimesest neljast nädalast saab pikemalt lugeda siit: http://ukulillevali.blogspot.com/p/usa.html.

25. juuli - uhkeim hotell, pikim klarnet, ohtlikuim linnaosa ja elavaim tänav
Varahommikul kell kolm hakkasime bussidega liikuma lennujaama poole ning juba kella kuuest olime teel Tomi ja Hucki seiklustest tuntud Mississippi kaldal oleva New Orleansi (NOLA) poole. Kui muidu on kaks linna ca kahe lennutunni kaugusel, siis meil oli tänu edasilükatud lennule 2-3-tunnine vahepeatus Floridas Orlando linnas!

Orlando lennujaam oli Floridale kohaselt täis palmipuid

Lõpuks NOLA-sse jõudes oli tunda kuumust ja niiskust, mis meenutas peaaegu et kaks kuud varem kogetud Bruneid. Väsinu ja viimasena oma kottidega bussi juurde jõudnuna imestasin, et naisbussijuht tõstis meie suuri pagaseid bussi täiesti üksi! Aitasin muidugi kaasa, sest ligi neljakümne 25-kilose pagasi tõttu tundus tema töö olevat absurdne.

Hotelli näol oli tegemist aga suure üllatusega, sest hoone oli meeletult kõrge ja igasuguste luksustega! Olgugi et olime toakaaslase Carlosega kuuendal ehk madalaimal (!) korrusel, oli juba sealt vaade super:

Hyatt hotelli kuues korrus

Pärast, käies teistes tubades nii teiselt hotelli küljelt kui 32-lt korruselt, jäi üle vaid imestada, millega me selle oleme ära teeninud :)

Kui hotellis olime end vaikselt ära sättinud, tõttasime linna poole, mille puhul olid mul kõikide ameeriklaste juttude põhjal kõrged ootused. Hyattist väljumine andis juttudele vürtsi veelgi juurde, sest mulle vaatas vastu suurim klarnet, mida ma eales näinud - 14-korruseline! Kümme minutit hiljem sattusime peale suurele reklaamjoonistusele, kus klarnet oli taaskord peamine element. Igaks juhuks mainin ära, et hoidsin klarnetit igapäevaselt oma käte vahel suisa üheksa aastat :)

Klarnetirohke linnapilt

Millest ma rääkisin!

Kartsin, et kõrgete ootuste pärast võib pettumus olla suur, kuid mida rohkem me linna sisenesime, seda rohkem see mulle meeldis! Sealsed elanikud tunduvad olevat niivõrd erinevatest kultuuritaustadest, tänavatel kasvavad palmipuud on igati tavalised ning mitmetes kohtades võib pilvelõhkujate vahele ära eksida.

Kui kõrgete hoonete vahelt lõpuks pääsesime, sisenesime NOLA kurikuulsasse 18. sajandi algul rajatud linnaossa French Quarters (Eesti-päraselt Prantsuse Kvartal). Järgmised kaks tundi kõndisin suu lahti, sest vaatamata päevavalgusele ja varajasele kellaajale linn otseses mõttes elas!

Calle D Borbon

NOLA kuulsaimal tänaval Bourbon Streetil oli iga kümne meetri tagant baar-restoran-klubi, millest pea igaühes mängis elav muusika. Lisaks oli eelnevalt mainitute vahel veel lõbumajad, mitmed väga iseäralikud poed ja rohkelt inimesi, kellest valdav enamus oli sinna muidugi lõbutsema tulnud.

Väga väike tükike päevasest Bourbon streetist

Terve naabruskond nägi oma pisikeste majadega suuremate pilvelõhkujate taustal niivõrd erinäoline. Mõtlesime, et kui päeval on melu nii suur, siis öösel toimuvat ei suuda me ettegi kujutada.

Pärast ~ kahte kilomeetrit Bourbon Streetil jalutamist lõppesid esialgu justkui lõputuna tunduvad baarid ning sattusime vaiksemasse naabruskonda. Otsides mõnusat kohta, kus maha istuda ja jäätist ning värskendavat jooki nautida, rääkisime mitmete manitsevate kohalikega. Nimelt soovitasid nad meil otsa kohe ringi pöörata, sest olime jõudnud NOLA kuuldavasti ohtlikuima naabruskonnani, Bywater.

Majade väravatel ja ustel oli palju "hoia eemale" silte, aga vaatamata nendele ja kohalike sõnadele tundus kõik olevat hoopis ilusam!

Lõpuks naasime ohutumasse kohta ehk Bourboniga paralleelselt jooksvale Frenchmen tänavale, kus istusime mõnusasse baari koos 1920ndate muusikaga:

Huvitaval kombel ei maksnud neile tuleku eest aga mitte baar, vaid inimesed jootrahaga. Ehk iga natukese aja tagant tuli kollektiivi ainus naine ämbriga inimeste juurde ning ootas kuulajatelt toetusi just sinna :)

Otsustasime naasta hotelli, et tulla järgmine päev hoopis puhanumana ja hoopis pikemalt!

26. juuli - värvitud maja, kahtlaseim naabruskond, parim restoran ja õhtune Bourbon Street
Hommikul ärkasime vara, et teha oma grupiga vabatahtlikku tööd majas, mille omanikult ehitusfirma pea kümne aasta taguse orkaani järgsete paranduste maja omanikult raha välja pettis ning mis on seni olnud täitsa poolik. Vaatamata kõrgematele ootustele nii tegevuste kui aitava ettevõtte - United Saints - toimimise suhtes pandi meid viieks-kuueks tunniks kütva päikese all maja värvima. Enamikele meeldis, kuid mulle kui kahe vasaku käega poisile tundus see tiba lihtsakoeline :)

Kui siin pool maja oli veel peaaegu et mõnus, siis teisel pool täitus keha tilkadega hoopis rutem!

Bassein justkui kutsus mind!

Keskpäeval hotelli naastes mõtlesin hetkeks puhata hotelli basseinis, mis oli pilvelõhkujatest ümbritsetud ja aitas mul lõõgastudes ära põleda :)

Päeva teises pooles läksime lätlase Valtersi, slovaklanna Lucia ja rumeenlanna Deeaga jalakäijapraamiga üle Mississippi jõe, et külastada NOLA vanuselt teist linnaosa, Algiersi. Esialgu tundus kõik olevat hoopis teistlaadi kui jõe "õigel" poolel, kuid mida sügavamale kõndisime, seda vähem inimesi me tänavatel nägime. Leidsime tuletõrjejaoskonna, kust küsisime Algiersi erinevate huviobjektide vastu, kuid nemad soovitasid üsna pea tagasi hakata pöörduma.

Paar kvartalit edasi olevat üks tore baar, mis on vaatamata hiljutisele mõrvajuhtumisele endiselt väärt külastamist. Lisaks soovitati kohe kindlasti vältida teisele poole silla minemist, mis meenutas justkui viimast Ahvide Planeeti, kus inimkond ei tohtinud enda heaolu nimel teatud joont ületada, sest vastasel korral alanuks sõda!

Sissejuhatus järgnevasse lõiku ..

Naasesime jõe poole pisikese ringiga ja uuel teel olid tänavad inimhingedest tühjad! Nägime vaid maju ja autosid, millest mitmed olid riidega üle kaetud. Ühes aias olid katkised keeglipallid (?) ja mitmetes aedades krigises kas värav või lipuvarras. Kõige tipuks olid kõik baarid-poed-restoranid suletud!

Kaetud autod, katkised bowlingupallid ja krigisevad majad ..

Taaskord jõe äärde jõudes ja taamal kõrgemaid hooneid nähes kadus "surnumaa" tunne üsna ruttu:

New Orleans ja Mississippi poolt üleujutatud Algiersi kallas

Pärast praamilkäiku võtsime võttis igaüks värskendava joogi ja läksime puhkasime Jackson Square'il, mis on tuntud oma tänavamuusika ja voodoo-poodide ning ennustajate poolest. Lapsepõlves Rakvere kaubanduskeskuse parklas saadud veidra kogemuse tõttu ma pakkumistele aga järele ei andnud!

Jackson Square'i kõrval; seljataga on mul trobikond kaartide ja käte pealt lugejaid :)

Samal õhtul juhtus aga midagi imelist - sain nimelt elu parima restorani kogemuse!

Esmalt otsisime kohalike soovitustel muffaletta-t, aga pühapäeva tõttu oli suurem osa kohtadest suletud. Kõht juba korisemas, jõudsime restoranini, mis oli inimesi pilgeni täis. 25-aastane elukogemustega Juho ütles aga, et kohe kindlasti on sel põhjus, miks on nii suur inimhulk just selles restoranis.

Pierre Maspero's!

Ootasime paar minutit ning üsna pea tuli meieni ettekandja, kes meid maha "istutas" ja müüs otseses mõttes maha kõik, mida menüü sisaldas. Oli tegemist hea müügitöö, siira usuga enda koha headusesse või pelgalt meie näljatundega, tahtsid kõik kuus inimest meie seltskonnast tellida endale igat sööki ja jooki, mida restoran pakkus!

Kõige isuäratavam tundus olevat kohalike Cajun-maitsete ja krevettidega Blackened Jambalaya, mis oli minu jaoks sel hetkel ainuõige valik!

Mmm... jambalaya :)

Kui kõht täis ja elamus käes, läksime uudistama õhtust Bourbon Streeti, kus nautisime muusikat ja melu! Väikene jäädvustus:

27. juuli
Päeva esimeses pooles külastasime sotsiaalse ettevõtluse inkubaatorit Propeller, kus tutvusime kohaliku ettevõtluse ökosüsteemi ning mitmete alustavate ettevõtetega. Juba kolmandat aastat on neil viisteist New Orleansi murekohti lahendavat ettevõtet, keda nad nõu, võrgustiku ja äripinnaga toetavad.

Ühe näitena rääkis The Cookbook Projecti esindaja Adam, kuidas nad õpetavad noortele ja täiskasvanutele, kuidas pidada lugu enda toidust ja mitte kaasa minna rämpstoidutrendiga.

Õhustik oli tööks kõike muud kui paha :)

Pärast läksime kõik sööma troopilisse restorani, kus toit oli küll väga hea ja kõhtutäitev, kuid võrdluses eelmise päeva kogemusega oli raha sellises kohas välja käia natuke kurb!

Seejärel külastasime ettevõtet nimega Fair Grinds Coffeehouse, mis oli uskumatult veider, sest kuulsin mõtteid vaid vanemapoolselt arrogantsena tunduvalt tüübilt, kes end ei tutvustanud ja rääkis väga vastuoluliselt. Lisaks uute teadmiste vaegusele oli ruumis niivõrd umbne, niiske ja palav, et me kõik kannatasime!

Uskumatu loeng ja ruum ning kohvimajakesel olev iseäralik kuulutus!

Hotelli naastes olin endale peale hästi vihane, sest suutsin pooletunnise uinaku asemel magada pea kolm tundi - New Orleansis vaid neli päeva veetes on see kolm raisatud tundi! Nautisin õhtuseid linnatulesid ning seejärel otsisin üles Mississippi ääres istuvad sõbrad :)

Mõnusas valguses New Orleans

Õhtune Mississippi!

28. juuli - krokodillid, pilvelõhkuja, suured kokkusattumused ja Mississippi-äärne õhtu!
Tänane päev oli uskumatu, sest hommikul külastasime hoopis teistlaadi sood ning hiljem suutsin tänu suurtele kokkusattumustele näha varasemast hoopis teist NOLA külge.

Hommikul varakult alustasime teekonda sohu, kus läksime pisikese parve peale ning nautisime vaadet!

Hoopis teistlaadi küpressipuudega soo :)

Huvitava faktina jäi kõlama see, et iga 45 minuti tagant kaotab Louisiana osariik jalgpalliväljaku suuruse ala veele. Seda muidugi erinevatest rannikualapaikadest, mitte väljak väljaku haaval. Lisaks sain teada ülaloleval pildil olevate küpressipuude tähtsusest: nimelt New Orleansi ja Mehhiko lahe vahel 80 miili sedalaadseid soid, mis on väga head orkaanidepeatajad. Paraku on inimeste poolt piirkonda rajatud kanalid niivõrd soolased, et küpressipuud kannatavad ning ei suuda orkaane enam nii efektiivselt tõrjuda.

Meile kui turistidele olid kõige huvitavamad muidugi vabas looduses elavad krokodillid, kes sõid väga hea meelega praamijuhi vahukomme!

Nii kõrgele, kui saab :)

Linna naastes oli mul Valtersi ja Deeaga kindel plaan minna kõrgeima pilvelõhkuja tippu. Saanuna üles, leidsime, et 4 ülemist korrust kuuluvad üheleainsale juuraettevõttele, mistõttu läksime umbes-täpselt 50ndale korrusele, kus üks tore sekretär lubas meil linna kõrgemalt uurida.

Saime temaga jutu peale ning rääkisime, et soovime minna paljutõotavasse Bywater linnaossa, mis pidavat pärast 2005. aasta Katriina orkaani olema gängide poolt hõivatud ning seetõttu ohtlik ka päevasel ajal. Ta soovitas meil minna hoopis teisele poole NOLA, võttes pilvelõhkuja kõrvalt oranži trolli. Olgu ära mainitud, et ta kolleegist sekretäril oli koduses külmikus külmutatud krokodilliliha, mida me sel päeval edutult jahtisime :)

Läksime välja trolli ootama ning pärast ~40-minutilist ootamist tuli meie juurde kodutu, kes ütles, et teetööde tõttu on trollid asendatud bussidega, mis olid meist juba korduvalt mööda sõitnud! Läksime lõpuks bussi tahaossa ning meie iseäraliku aktsendi tõttu tegi juttu viiekümnendates hispaania keele professor, kes rääkis kohalikust ümbrusest ja kohtadest, kuhu kindlasti minna! Kui varem liikusime täiesti tundmatus suunas, siis pärast jutuajamist mõistsime ümbrust juba päris hästi :)

Täitsa hea tunne, et varasematest bussidest maha jäime!

Parim buss, millele sattuda!

Kui hispaania professor bussist väljus, tuli meie juurde teine kohalik, kes palus meil hispaanlase jutu täiesti ära unustada ning rääkis sellest, mis talle tundus õige ja huvitav! Temaga liitus noorem kohalik neiu ning tundsime end ekspertidena bussist isegi väljumata :)

Lõpuks hüppasime välja ülikoolide juures ja seadsime sammud filmivõteteni, mida bussist pilksamisi nägime. Kohale jõudes oli võte ise juba läbi, aga saime teada, et uhkes häärberis filmitakse sügisel ilmuvat komöödiaseriaali Screaming Queens! Kuulsate inimeste nimedega ma väga osav pole, aga mõni rohkem kursis olev inimene oleks neid üsna kindlasti teadnud :)

Kui kunagi telekas, siis teadke, et olime seal enne, kui see tuntuks sai!

Liikusime edasi suurde parki, kust jõudsime Magazine Street-ini, mis oli justkui pisike Bourbon Street koos pisikeste ja armsate poodide-kohvikutega. Hinnad olid tudengist eestlasele samuti palju mõistlikumad! Sain sellelt tänavalt ka oma elu parima jäätee elamuse - viimasel ajal on elamused peitunud väikestes asjades :)

Väike mõnus baar Magazine Street-il ning ülihea jäätee kogemus!

Õhtu möödus täpselt samamoodi nagu päev varemgi - mõnusa seltskonnaga esmalt mõnusa jõe ääres ning seejärel juba New Orleansi tuntuimal tänaval Bourbon Street-il.

Hotelli jõudes oli enne pealinna minekut jäänud magamiseks, hommikusöögiks ja pakkimiseks kuus tundi :)