Lugu sellest, kuidas kirjaklamber asendus 5 praega restoranis

22:20 Eksperimendid , Eksperiment , kirjaklamber , kõht täis , ole rohkem , paperclip , red paperclip , söönuks , Tartu , Tartu Ülikool , taskuraha , tudeng , tudengiajakiri , vaene , vahetama , vahetamine 0Kommentaarid

Aasta algul eksperimenteerisime Mai-Liisi, Anu ja Ukuga Tartu tänavatel, kui kaugele on 2 tunniga võimalik jõuda väärtusetut kirjaklambrit aina uhkemate esemete vastu vahetades. Tulemus? 120 minutit hiljem oli meil kaks 30-eurost reisibüroo kinkekaarti ning tööpakkumine EMT-st!

Nüüd, ligi pool aastat hiljem, läksime TÜ tudengiajakirja Ole Rohkem raames Andresega sarnast teed, kuid eesmärgiks kirjaklambri abil pooleteise tunniga kõht mõnusasti täis saada. Allpool olen välja toonud väljavõtte artiklist ja tükike loost sellest, kellega me oma tee peal tutvusime, mida nägime ja kogesime ning kuhu lõpuks välja jõudsime:

Esimesel katsel läksime kirjaklambriga pagaripoodi, kus soovisime pealtnäha väärtusetu eseme soojade saiade vastu vahetada. Proovisime seda müüjale ülemiseks nööbiks sobitada, aga paraku oli iga saiakene arvel, mistõttu jätsime poodi naeratava müüja ja lahkusime sealt täpselt samasuguse esemega, kui sinna läksime. Tekkis analoogia pöidlaküüdiga edasi liikumisega: kui esimene auto peale ei võta, ei tasu nukrutseda, sest lõpuks ikka veab!

Edasi suundusime Heino Elleri muusikakooli, kus pakuti kirjaklambri vastu mõnda vana raamatut. Pärast väikest kaalutlemist otsustasime valida 1989. aastal välja antud Riho Pätsi õpiku „Muusikaline kasvatus üldhariduskoolis“, mis tundus tulevaste vahetuste mõttes olevat kõige atraktiivsem.   

Tänasime ja jätkasime teekonda Kesklinna keskusesse, kus tekkis mõte minna prillipoodi, kus – nagu eeldada võis – polnud müüjatel isegi pärast raamatu peaaegu et reliikvia staatusele rõhumist võimalik meid aidata, sest sealgi olevat kõik arvel. Küll aga oli meil õnne kõrvalpoes: Juustukuningate meeldiv teenindaja oli lahkesti valmis vahetama raamatu elegantselt pakitud roheliste pähklite vastu. Pärast tänusõnu ja edasiliikumist oli näha, kuidas meie ebaharilikust käigust jäi poodi hea atmosfäär.

Kuna pähklid nägid välja uhked, läks järgmine samm juba kaunis kergesti, kui korrus kõrgemal oli MyFitnessi neiu valmis need välja lunastama nelja 3-eurose treeningvautšeri vastu. Ehk teisisõnu olime jõudnud omamoodi verstapostini, sest lõpuks saime esemed, millel oli nähtav rahaline väärtus. 

Pärast väikest tagasilööki, kui proovisime ühte vautšerit vahetada tundmatu noormehe kaasaegse nokamütsi vastu, läks iga 3-eurone kaart oma teed. Suundusime Tartu Kaubamaja ette lillemüüjate juurde, kus pärast esialgset keeldumist meenus toredale vanemaealisele tädile, et tal on Tallinnas noor sugulane, kes võiks higistamisest huvituda. Lahkusime ta juurest suurte silmade ja meeletu imestusega, sest tolleks hetkeks olime kaks vautšerit vahetanud 11 lilleõie vastu. Ühe kaardi vahetasime veel Kaubamaja jäätisekohviku rõõmsa neiuga, kellelt saime vastu Cinamoni popkornivautšeri, ning neljanda MyFitnessi kaardi eest saime Kalevi maiustustepoest piimašokolaadi. 

Seadsime sammud hoopis Dorpat SPA-sse, kus palusime neljal retseptsioonineiul lillede lõhna nuusutada, misjärel rääkisime neile oma rännakust. Olime taaskord üllatunud, kui pärast pisikest jutuajamist oli meil õite asemel teepakk ja Dorpat SPA hoolitsus kahele soolakambris. Selleks hetkeks oli meil tagasihoidlikust kirjaklambrist tekkinud semi-ideaalne kohtingupakett 11 lilleõie, kinokülastuse snäki ja filmijärgse magusa näol – puudu olid vaid kinopiletid. Kuhu me ei suundunud, oli aga kino.  

Peagi hakkas täis tiksuma poolteist tundi ning kõhtude korisedes meenus meile esialgne eesmärk. Raekoja platsile naastes läksime õnne proovima Suudlevatesse Tudengitesse, kus abivalmil ettekandjal polnud volituste puudumise tõttu meid võimalik aidata. Küll aga oli ta valmis helistama korrus kõrgemal olevale juhatajale, kes üsna pea meiega ka vestlema tuli. Meeldiv jutuajamine päädis spaahoolitsuse vahetusega 25-eurose Suudlevate Tudengite kinkekaardi vastu, mis toitis lisaks meile ära ka teised eksperimenteerijad Kadri ja Heleri ning fotograafi Argo.

Nüüd mõelda vaid, kui pooleteise tunni asemel võtnuks eksperimendi läbiviimiseks nädalakese. Mõtlesime, et võinuks ära rääkida mõne tuntuma inimese, et restorani kinkekaarti reklaamida kui õhtusööki kuulsusega, mille eest saanuks juba hoopis suurema väärtusega vahetuskaupa. Sealt saadud eset edasi vahetades olnuks algse kirjaklambri väärtus veelgi kasvanud ja edasine eksperimendi kulg võinuks olla ligilähedane idee algataja omaga, kel õnnestus kirjaklamber aastaga maja vastu vahetada!

Et näha, kuidas läks Kadril ja Heleril, kellega me samaaegselt katset tegime, lugege täispikka värske ajakirja Ole Rohkem artiklit siit: Kuidas kirjaklambrist kõht täis saada? Lisaks on kõikidel TÜ tudengiajakirja lugejatel ühe väikse kommentaariga võimalik võita Tartu Ülikooli pusa nii teisi-, kolma- kui neljapäeval: http://goo.gl/BYyR1c :)