Kuvatud on postitused sildiga ettevõtlus. Kuva kõik postitused

Lugu noorest koerajalutajast ja tema Herne tänava kuulutusest

Täpselt kuu aega tagasi jalutasime neiuga Supilinnas, kui ta tõmbas mu tähelepanu Herne poe kõrvale puule kinnitatud värvilisele kuulutusele, millel seisis Nora, kuulutuse järgi ~10-aastase tüdruku pakkumine jalutada Tartus Supilinnas väikese taskuraha eest koeri. Olles ise peadpidi ettevõtlus- ja ettevõtlushariduse maailmas, läksid mu silmad kiiresti särama, sest juba nii noorelt niivõrd ettevõtlikuna midagi ette võtta tundus mulle äärmiselt tähelepanuväärne.


Kuna töötan Tartu Ülikooli ettevõtlustoolis, kus lisaks õppetöös abistamisele haldan ka Facebooki-lehte, tekkis idee Norat klientide leidmisega abistada ja postitada pilt kuulutusest nii enda lehele kui ka Supilinna näoraamatu kommuuni. Mõeldud-tehtud!

Pärast pühapäeva õhtul postitamist kiibitsesin esimesed tund aega lootusrikkalt ekraani, kuid inimeste vastukaja oli esialgu kõike muud kui suur. Mõtlesin, et mis seal ikka, vähemalt oli väärt proovimist ja teinekord tean paremini. Järgnevatel päevadel juhtus aga midagi ebausutavat, kui ligi seitsme päevaga ületas inimeste reaktsioon igasugused ootused: sõnumit jagati pea 120 korda ja see jõudis rohkem kui 25000 inimeseni, mis on ca 2% Eestimaa rahvastikust!

Herne poe juures olevale puule kinnitatud värviline kuulutus
Tundes huvi Nora käekäigu ja selle vastu, kuidas tal oma ettevõtmisega pärast kuulutust läks, otsustasin talle paar nädalat hiljem väikese kõne teha. Pärast pisikest sissejuhatust teemasse sain esmalt teada, et neiu polnud ise oma kuulutuse uskumatu populaarsusega kursis. Küsimuse peale, et kui paljud olid temaga ühendust võtnud, sain vastuseks ümmarguse nulli.

Telefoni taga vajus mu suu otseses mõttes lahti: 120 jagamist, 25000 inimest ja mitte ühtegi kõne.

Pealtnäha polnud sotsiaalmeedia viraalsuses ja kuulutuse veerandsaja inimeseni jõudmises suurt tolku. Küll aga tahaksin uskuda, et kuna sõnum levis kaugemale, kui see Supilinnas oleks kunagi jõudnud, leidis see tee ehk mõne teise 10-aastase poisi või tüdruku (ja/või lähedaseni) kuskil mujal linnas. Ja et taoline ettevõtlikkus tekitas mõnes lapses kuskil teises paigas entusiasmi pakkuda analoogset teenust, mis aitaks juba noorest peast mõista, kuidas olla omaenda tööandja.

Vaatamata Facebooki meeldimiste ja jagamiste 'võimsa' tulemuse kurbadele tagamaadele soovisin Norale palju edu - julgen kahelda, et see jääb ta viimaseks algatuseks!
Loe rohkem

Lugu algaja õppejõuna loengute vürtsitamisest

Käesoleva õppeaasta eel pakuti mulle üllatuslikult võimalust võtta kolmanda kursuse bakatudengina õppejõu roll, jagades Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartu Ülikoolis tarkust ettevõtluse alustest. Nüüd, detsembri hakul, ongi lõpusirgele jõudmas minu esimene semestripikkune kogemus sellest, kuidasmoodi "kaaskannatajatele" ettevõtlikke hoiakuid ja teadmisi süstida :)

Üle 15 aasta koolipingis istununa oli mul tekkinud üsna selge ettekujutus, kuidas suhtub klass 45-90 minutit monoloogi pidavasse õpetajasse. Eriti laastavalt mõjunuks see Kultuuriakadeemias, kus sära tuleb silma vaid loovust toetavate tegevustega. Sestap otsustasime panna loengu ettevalmistamisele keskmisest tiba rohkem rõhku ja leiutada igasse loengusse mänguline "kiiks", millega saaks tudengeid õpetatavasse kaasata.

Esialgu proovisin inspiratsiooni ammutada kõikvõimsast otsingumootorist, kuid üsna pea mõistsin, et miljonite ideede ja äraleierdatud mängudega läksid kõikvõimalikud loovustšakrate kanalid pigem umbe. Küll aga hakkasid mõtted settima tihtipeale just teatud "kabinetis", kus tekkinud ideealgetest sai stardi nii mõnigi tegevus, millest toon siin lühidalt välja kaks:

Õppejõu massaaži eri ehk loengusaal täis konkurente
Nimelt oli eesmärk näidata, kui tähtis on konkurentidest erineda. Jaotasime kõik ligi 100 tudengit meeskondadesse, lasime igal grupil end massaažisalongiks mõelda ja andsime ülesandeks nuputada, kuidas pakkuda laval istuvale naisõppejõule massaaži. Kõik said kümme minutit, et luua kaheminutiline müügitekst, pannes rõhku unikaalsusele: samale "sihtgrupile" tahtis sama teenust pakkuda ju veerandsada meeskonda!
Tulemus oli antud harjutuse puhul aga uskumatu ja hoopis efektiivsem, kui planeerides ette kujutasime. Nii palju, kui oli meeskondi, oli ka eriskummalisi massaažiteenusepakkujaid alates Siberi mägimaagidest ja lõpetades libekeelsete kuldnäppudega, kelle massaaži lavapealne õppejõud ka tunda sai. Hiljem sai pool tunnikest kogetu-tehtu põhjal analüüsida erinevaid eristusmeetodeid ja viise, mis konkurentsis toimivad, mis mitte ja mida silmas pidada, sidudes mängulisuse tegelike õpieesmärkidega.

Turu "tükeldamine" kondoomidega
Turu segmenteerimise ehk osadeks jaotamise puhul on oluline mõista, miks peab teadma ja tundma tooteid ja teenuseid tarbivate inimtüüpide probleeme ja taustasid. Selleks jaotasime auditooriumi neljaks, manasime ekraanile kondoomi ning palusime auditooriumi igal neljandikul analüüsida väiksemates gruppides, kuidas turustada ühte ja sama kondoomi vastavalt:
1) 15-aastasele kogenematule koolitüdrukule Marile,
2) 32-aastasele abielupetjast kahe lapsega Tiinale,
3) 38-aastasele üksikule amatöörlikule klubi- ja jõusaalihundile Tõnisele,
4) Ühele vabatahtlikule tudengile, kes end õppe nimel julgesti ohverdas.

Mulgimehega tarkust jagamas!
Pärast kümneminutilist arutelu kutsusime igast neljandikust ühe grupi esindaja auditooriumi ette, et nad rühma turustusplaane ette kannaksid. Sarnaselt massaažiülesandele olid esitlused tabavad, kõigile tundus õppeprotsess meeldivat ning järgnenud analüüsis sai äsjaste kogemuste põhjal diskuteerida turu segmenteerimise olulisusest. Kirsiks tordil hankisime nii neljale esitlejale kui ka vabatahtlikule tudengile igaühele veerandsada kondoomi. Ja nii sai ettevõtlus interdistsiplinaarselt seotud seksuaaltervise propageerimisega. :)

Need kaks on pelgalt üksikud näited sellest, mida on võimalik kergesti rakendada ka teistlaadi teadmiste efektiivseks edasikandmiseks. Näiteks turu segmenteerimisest rääkides saab kondoomid asendada ükskõik mis teise vidinaga ja konkurentsieelis ei pea ilmtingimata tähendama massaaži. Peaasi, et auditoorium oleks võimalikult mängulisel viisil kaasatud ja et vanamoeliste õpetaja-on-rääkija-ja-õpilased-kuulajad tundide asemel tekiks tudengitega diskussioon.
Loe rohkem

Lugu Bruneist, teispool maakera olevast müsteeriumist

6 tunni pärast Istanbulis, 12h pärast Dubais ja 24h pärast Bruneis ehk riigis, kus kotitäie eksootilisuse kõrval võetakse varastelt käed ja abieluväliselt vahekorda astunutelt kividega elu. Kuna plaanis pole kumbagi, jääb mulle seesama eksootilisus ja muresid pole :)
Paari nädala eest suundusin linnulennult 10000km kaugusel olevasse islamiriiki just selliste mõtetega, mis jätavad tagantjärgi mõeldes Bruneist vägagi jõhkra esmamulje. Kohapeale jõudes pöörati mu eelarvamused pea peale aga minutitega, mistõttu proovin tehtut heastada järgnevate faktidega, mis mind ühel või teisel viisil paelusid:

1. Vihmametsadega Eesti teisel pool Maad
Riigi peamiste näitajate poolest on see Eestile maru sarnane. Esiteks on Brunei samamoodi pisike, kattes vaid kahe Saaremaa suuruse ala ning mahutades terves riigis umbes-täpselt Tallinna jagu inimesi. Teiseks, kui mets katab Eestis ligi pool pindalast, siis Bruneis on metsaprotsent veelgi suurem: 80! Seal on tegemist muidugi vihmametsadega :)

 2. Neli hooaega jagada neljaga ja meeletud äikesetormid
Bruneis on aasta läbi 30 kraadi sooja, mis tähendab, et nelja hooaega on näinud vähesed. Küll aga on seal suvekuudel taevas täis äikest: kui Eestis näeb äikesetormi reeglina vaid augusti algul, siis seal on tormine kuuldavasti üle kolme kuu järjest! Pärast seal viibitud kahte nädalat on mul päris hea ettekujutus, miks vihmametsasid kutsutakse nii ja missugused näevad välja sealsed ööd: https://youtu.be/BnpLKYvvgWk (video pole küll minu, aga annab väga hea ülevaate kogetust!).

3. Sünnipäeval keelatud rannas patrulli eest põgenemine
Kuna majutuskoht oli Lõuna-Hiina merest umbkaudu poole kilomeetri kaugusel, käisime mitmel õhtul kohalike ja rahvusvaheliste tudengitega mere ääres lõket tegemas, musitseerimas, ujumas ja üleüldse head aega veetmas. Küll aga on registreerimata koosviibimised illegaalsed ja trahvidega karistatavad, mistõttu pidime just minu sünnipäevaõhtul - kookospähklid lõkkel krõpsumas - jooksma ära rannavalve eest, mis lähenes meile nii maalt kui merelt.
Pärast väikest ehmatust saime õnneks pagema ja teistel päevadel taolist jooksu ette ei pidanud võtma :)

Pisikese kaameraga tuli sünnipäevapilt küll igati vinge, kuid kaotas taustalt nii mere kui ka mu püksid :)
4. Keskpäeval ujumiseks peab neli korda "duši all käima"
Kui öösel oli rannas mõnus, siis keskpäevast ujumist sai pidada kõike muud kui värskendavaks:
1) 20 minutit mereni kõndimist tähendas 20 minutit higistamist
2) ujuma jõudes oli vesi niivõrd soe, et värskendavat efekti peaaegu et ei olnudki
3) merest tagasi oma ruumi minemine tähendas taaskordset 20-minutilist higistamist
4) lõpuks tagasi jõudes pidi tänu kõigele eelnevale duši alla minema :)

 5. Öösiti meres vilkuvad neoonsinised tulukesed
Üks asi, mille üle ma siiani imestan, on öösiti iga vees tehtud liigutusega tekkivad neoonsinised tuled, mis pärineksid justkui Narnia-taolisest maailmast. Vesi täitus nagu väikeste tähekestega, mis tegid silmad suureks nii välismaalastel kui ka kohalikel, kelle jaoks oli öösiti meres ujumine midagi uut! Koju jõudes leidsin müsteeriumile vastuse: tegemist on planktonitega, kes proovivad end valgusega vaenlaste eest kaitsta.

Pilt pole "minu rannast" ega arvatavasti ka Bruneist, aga siit näeb hästi sedasama Narnia-maailma! Pilt: Doug Perrine
6. Alkohol ja tubakas keelatud
Erinevalt Eestist kui alkoholi poolt tuntud riigist ei leia mitte ühestki Brunei poest väiksematki pudelit ega suitsupakki. Vaatamata sellele hangitakse mõlemaid mustalt turult, kus näiteks pudel viskit maksab 30 kohalikku dollarit (20EUR). Kuna Brunei on naabriks vägagi vabale ja soodsale Malaisiale, käivad noored ca poole tunni autosõidu kaugusel oleval piiril pidutsemas ja nii alkoholi kui tubakat riiki sisse "smuugeldamas". Olgu mainitud, et alkoholi puhul saab 48 tunni jooksul tuua riiki kõige rohkem kaks liitrit kanget ja 12 purki lahjat alkoholi.

7. Noorte meelelahutus avalikult null, varjatult hull
Brunei noorte kõige suurem mure on meelelahutuse puudumine: pidusid kui selliseid pole seal üldse ning noormehed-neiud ei tohi omavahel vabalt lävida. Isegi majutuskohas oli kolm torni mõeldud tüdrukutele ja kolm torni üksnes poistele - ühe korra proovisime majutusruumides korraldada ühist istumist, aga turvamees ei peatanud seda mitte lärmi pärast, vaid neidude sisenemise tõttu poiste torni.
Kuna juba esimesel päeval õnnestus mul kohalike noortega saada hea kontakt, sain aimu ka Brunei noorte nn teisest poolest. Nimelt broneerivad nad seltskonna peale uhketes hotellides kortereid, kus - vähemalt minu silmis - muutuvad nad kordades vabamaks ja avameelsemaks kui avalikus ruumis viibides. Lisaks alkoholile ja suitsudele, mis tavapäraselt keelatud, oli pidudel ka tavapäratult palju kanepit.

Universiti Brunei Darussalam majutustornid: kahes poisid, kahes tüdrukud. Ja vahepeal on turvamees :)
8. Kuidas kaotada käsi-jalgu või kividega elu
Äsja 2009. aastal jõustunud islami seadus ehk šariaat näeb tõepoolest ette, et vägistamise, abieluvälise vahekorra ja samasoolise suguühte eest visatakse islamiusku inimesed kividega surnuks. Küll on tegemist väga haruldase juhtumiga, sest vahelejäämiseks on tarvis nelja tunnistajat, keda kumbki osapool ei tohi tunda ja kes peavad peale sattuma täpselt samal hetkel. Lisaks, olenevalt varguse tõsidusest, võib seaduse kohaselt varastel amputeerida nii käsi kui ka jalgu.
Paraku on meedia (ja minusugused jõhkrate faktide otsijad) seda kõike võimendanud, mistõttu jääb mulje riigist kui väga hullust ja veidi ohtlikust paigast. Tegelikkuses hoiab taoline kord riigist eemal suuremat kuritegevust, mistõttu võib Bruneid pidada sealses piirkonnas üheks turvalisimaks riigiks.

9. Water Village ehk maailma suurim vee peale ehitatud linn
Üks huvitaimatest paikadest, kus ma Bruneis käisin, oli 42-st külast koosnev Kampong Ayer ehk Water Village, kus vee peale olid ehitatud vaiadele toetuvad majad, milles elab ligi 40000 inimest! Kujutage ette, kui kõik pärnakad elaksid vee peal :) Antud kohas oli olemas justkui kõik eluks vajalik: politseijaoskond, mošee, poed, söömiskohad, erinevad koolimajad, aga ka tuletõrjekeskus!

Tükike Brunei vanimast asustusest!
10. 0% kõndimist, 100% autoga liiklemist
Kohalikele noortele tundus uskumatu, kui mina ja teised eurooplased tahtsime kõndida 200 meetrit eemal olevasse hoonesse, sest nemad lihtsalt ei kõnni! Nad pakkusid ka kõige väiksemate vahemaade peale küüti, sest kütus maksab seal ikka uskumatult vähe - 0,35€ liitri kohta (!) - ja väljas on kohalike meelest liiga soe. Kõnniteid kui selliseid on seal väga, väga vähe.

11. Nafta-sõltlased
Odav kütusehind tuleneb riigi suurtest naftavarudest, millest pea terve nende majandus on juba aastakümneid sõltunud. 1980ndatel oli Brunei näiteks Aasia rikkaim riik, mille SKP inimese kohta oli üle kahe korra suurem kui Jaapanil ja üle viie korra suurem kui praegusel maailma tipul Singapuril! Küll aga on sõltuvus naftast muutnud bruneilased mugavaks: kui teised riigid pidid kitsikusest väljumiseks end igakülgselt jõudsasti arendama, siis Brunei istus enda nafta otsas.
Nüüd ollakse sama näitaja järgi endiselt maailma parima viie hulgas, kuid eeldatavasti saab nafta ligi 25 aasta pärast otsa. Seetõttu, kuna seni pole veel alternatiive leitud, pannakse suurt rõhku turismile ja ettevõtlusele, millest mõlemad meenutavad suuresti Eesti suundi.

12. Tasuta ülikooliõpingud & kohustuslik semester välismaal
Kohalikud on väga uhked oma tasuta kõrghariduse üle. Küll aga ei tule see mitte maksudest, vaid jällegi naftast. Veelgi rohkem pani mind imestama aga see, kui palju sooviti enda haridust muuta rahvusvahelisemaks: kõik kohalikud peavad - olenemata erialast - vähemalt ühe semestri veetma välismaal (või looma alternatiivina oma ettevõtte). Lisaks antakse suuri toetusi välismaalastele, kes oma õpinguid just Bruneis alustavad.
Muidugi hindavad kohalikud kinni makstud nn vahetusõpilase kogemust väga, aga kuna ülikool jagas fakte oma rahvusvahelistest ranking-utest pea igas võimalikus kommunikatsioonikanalis, jäi mul mulje, et suurim põhjus kohustuslikuks välissemestriks on parandada oma positsiooni ülikoolide pingereas.

13. Meeletud road, "millimallika segu" ja ülekaalulisus
Süüa sai seal meeletult! Programmil oli ette nähtud viis söögikorda päevas: hommiku-, lõuna- ja õhtusöök ning lisaks kaks värskendamiseks mõeldud snäkki, mis andsid julgesti lõuna mõõdu välja! Riisi oli seal sama palju ja rohkemgi kui eestlastel kartuleid, küll aga kombineeritud igasuguste huvitavate ja eksootiliste maitsetega. Kõige rohkem mainisid kohalikud jahust ja veest segatud hõrgutist ambuyati, mis on läbipaistev ja maitsetu ning meenutab süües ja neelates tunnet, justkui läheks kurgust alla millimallikas. Enamasti segatakse seda muidugi (minu jaoks) meeletult vürtsikate kastmetega!
Ühest küljest olid sedavõrd tihedad ja suured road märk külalislahkusest, kuid teisalt pani see mõtlema kohalike tervise peale. 8% kõikidest bruneilastest pole mitte ainult ülekaalulised, vaid koguni rasvunud, millele ei aita kohe kindlasti kaasa üksnes autodega liikumine.

Toit siis kui üle poole on juba läinud! Roosa-mustas korvis on seesama kurikuulus ambuyat.
14. Kohustuslik kanda aasta läbi pikki pükse ja higistada
Programmi avamispäeval sain suure šoki osaliseks: olles avamiseks valinud kena ja esindusliku särgi ning vägagi elegantsed lühikesed püksid, tuli üks korraldajatest ~20 minutit enne algust mu juurde ja ütles vabandades, et tal on küll väga kahju, aga ta ei saa mul lasta lühikeste pükstega aktusel osaleda. Bruneis on nimelt väga jäik riietumisetikett suurematel sündmustel, kuid ka enamikul tööpostidest, sest vaatamata ilmale nõutakse töötajatelt pikki riideid.
Õnneks pakkus korraldaja mulle küüti majutuskohta ja tagasi ehk jõudsin oma kohale tagasi õigeks ajaks ja varasemast veelgi esinduslikumalt.

15. Kuue kuuga kaks sultaniriiki kahest 
Huvitav fakt, mille sain teada alles reisi lõpus, on tõsiasi, et maailmas on vaid kaks täielikku sultaniriiki, Brunei ja Omaan, millest mõlemasse olen kokkusattumuste tõttu sel aastal jõudnud. Küll aga peetakse ka Indoneesias ja Malaisias mõndasid piirkondi sultanaatideks, mistõttu tuleb sinna kanti kindlasti naasta :)

Brunei jättis mulle meeletult sümpaatse ja sõbraliku mulje: kohalikud tuttavad-sõbrad aitasid pea kõigega ning sain väga suures koguses pakkumisi minna erinevatesse Brunei paikadesse, millele tuli ajanappuse tõttu paraku ära öelda. Sestap tuleb teinekord minna pikemalt ja uhkemalt!
Sedasi tundub Maa ikka pisikene küll!
Loe rohkem
Tellimine: Postitused (Atom)